/nginx/o/2009/01/05/113210t1h6873.jpg)
Beežides pükstes kirjanik Gil Pender Woody Alleni viimases kinoteoses «Kesköö Pariisis» on arhetüübiks möödaniku inimesele. Ta kõnnib munakiviteedel, õhus lendlevad värvilised puulehed, terrassidel domineerivad veini rüüpavad elegantsed pariislased. Filmis võidutseb arhitektuur: öeldakse, et pole ilusamat Valguse linnast ja režissöör on ette antud dekoori hästi ära kasutanud. Liivakarva, kaarjate rõdudega kaunistatud hooned, elegantsed, tuledesse mattunud bulvarid, hubased ja pisut unised baarinurgad.