Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nordea pank soovis väikelapse ema päevapealt koondada

Töövaidluskomisjoni esimees Helen Tonkson-Koit. FOTO: Peeter Langovits

Pooleteiseaastase poja ema Kristi enesehinnang on madalam kui kunagi varem, sest endine tööandja otsustas temast seadusi eirates lahti saada ja naine pidi otsima õigust töövaidluskomisjonist.

Üle 30-aastane Kristi (nimi muudetud) sai magistrikraadi, leidis huvitava ja hästi tasustatud töö Nordea pangas ning jäi lapseootele. Veidi enne, kui ta emapuhkusele jäi, vahetus otsene ülemus ja Kristi tundis, et uue juhiga on keerulisem töötada kui eelmisega, kes ta paar aastat varem oli tööle võtnud.

Noor naine üritas olla usin ja käituda kui hall hiireke, et konfliktidest hoiduda. Tundus, et see isegi õnnestus, ja ta läks rahulikult oma esimest last sünnitama.

Õnn beebi üle asendus küll vahepeal suure murega lapse tervise pärast, aga operatsioon õnnestus ning Kristil jagus ka rinnapiima, mis beebile hädavajalik. Viis kuud enne emapuhkuselt tööle naasmist helises telefon, otsene ülemus uuris, kuidas naisel läheb, ja kutsus panka kohtumisele, et edasistest plaanidest rääkida.

Kristi läks pahaaimamatult, arvates, et ehk pakutakse võimalust juba emapuhkuse ajal mõnel koolitusel käia ja tööle naasmiseks valmistuda. Pangas võtsid teda peale oma ülemuse vastu veel kaks kõrgemat tegelast ja teatasid, et Kristit pärast emapuhkust enam tööle ei oodata.

Tal soovitati lahkuda omal soovil või poolte kokkuleppel, tingimusel, et ta ei esita töövaidluskomisjoni ega kohtusse kaebust. Kompensatsiooniks pakuti nelja kuu töötasu, aga see oleks võtnud naiselt õiguse töötuskindlustushüvitisele.

«Olin kui halvatud ja tundsin end kaitsetuna,» meenutas naine talvist kohtumist. «Suutsin vaid vastata, et soovin järelemõtlemiseks aega.»

Koju lapse juurde naastes oli ta lausa hirmul ja mis kõige hullem – tal kadus ka lapsele nii vajalik rinnapiim. Nädal hiljem sai Kristi pangast uue kõne: kas oled otsustanud? Kristi palus, et ettepanekud saadetaks talle kirjalikult. Seda kirja ta jäigi ootama.

Õnneks oli Kristil toetav perekond ja nõu peeti ka juristiga, aga hinges süvenes alaväärsustunne: «Ju olin ikka ise kehv töötaja, mis sellest et eelmistes töökohtades oldi minuga alati rahul. Kui hakkan ennast kaitsma, kes mind siis enam tööle võtab?!»

Mõni päev enne lapse pooleteiseaastaseks saamist kutsus ülemus Kristi kiirkorras panka. «Ma ei saanud nii kiiresti minna, mul poleks olnud last kusagile jätta,» ütles naine justkui ennast süüdistades. Ta läks tööle õigel päeval, advokaadibüroost anti talle toeks kaasa noor jurist.

Pangas võeti teda vastu samamoodi kui talvel ja anti kätte koondamisotsus. Kristi juristi tunnistajaks juurde ei lubatud. Koondamisteatele naine siiski alla ei kirjutanud. Õhtuks oli tema arvel ühe kuu jagu koondamise hüvitist ja veel ühe kuu palk selle eest, et koondati ette teatamata. Selle raha kandis Kristi kiiresti tagasi.

Paar kuud hiljem töövaidluskomisjonis pikka juttu ei aetud – pank tunnistas, et koondamine oli tühine, ja töövaidluskomisjoni esinaise Helen Tonkson-Koidu ettepanekul sõlmisid pooled kirjaliku kokkuleppe.

Kristi peab saama viie kuu tasu ja lisaks puhkusehüvitise ning mis oluline – tal on õigus ka töötuskindlustushüvitisele, kui ta kiiresti tööd ei leia. Pangast saadud korterilaen ja autoliising tuleb ju siiski tasuda.

Vähemalt on Kristil pingeline poolaasta nüüd möödas, kuid enesekindluse tagasi saamiseks peab noor naine veel vaeva nägema. Ta kardab, et julgus enda eest seista võib talle veel kätte maksta – uus võimalik tööandja võib ju uurida pangast endise töötaja kohta ja sealt võidakse teda iseloomustada kui konfliktset inimest.

Ebakindlust lisab, et esimestele CVdele, mille Kristi töökuulutuste peale on saatnud, pole isegi vastatud. Nendesamade hirmude tõttu ei julge Kristi ka ajalehes oma päris nime all esineda. «See oli esimene kord elus, kui enda eest tõesti seisin,» tunnistas Kristi töövaidluskomisjonile.

Tagasi üles
Back