Politseilt trikiratta tagasi saamiseks kulus aastaid

Karl Feigenbaumi hinnangul langes ratta hind ligi kolm aastat väldanud kriminaaluurimise jooksul 5000–6000 krooni võrra. Foto: Sille Annuk

2007. aasta mais varastati Tallinna–Tartu rongist Karl Feigenbaumi trikiratas, ligi aasta hiljem nägi ta sõiduriista Tähtvere rulapargis ja kutsus politsei. Ratas õnnestus Lõuna prefektuuri asitõendite hoiuruumist kätte saada aga alles üleeile.

Avalduse tegigi Feigenbaum politseisse 2008. aasta augustis, sest ratta uus omanik oli selle enda sõnul soetanud 2007. aasta lõpus Tallinna bussijaamast kolmelt tuvastamata, asotsiaali välimusega mehelt 1200 krooni (76,69 euro) eest ega nõustunud seda ilma kriminaalmenetluseta tagastama.

«Ma sain ratta samal päeval enda kätte tagasi ja järgmine päev helistati, et see peaks tegelikult politsei käes olema,» ütles Feigenbaum. Politseisse ta ratta ka viis.

Sõiduriista oleks kohe kätte saanud ainult juhul, kui sel oleks olnud raaminumbriga pass. «Ma panin ratta ise kokku, aga ikkagi natuke naljakas, kui ostutšekid on olemas,» märkis Feigenbaum.

Lõputu protsess

Feigenbaum andis enda väitel aastate jooksul samu ütlusi kolmele uurijale ning pärast igat korda järgnes mõne kuu kuni aasta pikkune vaikus.

E-posti teel saadetud järelepärimistele vastati mõnikord juba järgmisel päeval, kuid vahel saabusid vastused ka kuu või paar hiljem.

«Kui ma kirju saatsin ja uurisin, siis vastati, et menetletakse ja uuritakse, ja rohkem ei öeldud midagi,» nentis ta. «Seal ei olnudki midagi uurida – seal olin mina, ratas ja see tüüp, kelle käest ma ratta tagasi sain, ja oligi kõik.»

Ratturi sõnul maksis ratas uuena 14 000 kuni 15 000 krooni (894–958 eurot), praegu arvab omanik selle hinnaks 2000 krooni (128 eurot). «See aeg, kui ma avaldust ei teinud, see selleks, praegu ma ikka olen uurimise ajaga kaotanud 5000–6000 krooni (320–383 eurot),» möönis ta ja lisas, et kavatseb politseilt nõuda kahju hüvitamist.

Tragikoomiliseks kiskunud menetlus sai ootamatu lõpu möödunud nädalal, kui Põhja prefektuuri kutsuti tunnistust andma Feigenbaumi sõber, kes 2007. aastal ratta Tallinna–Tartu rongi peale viis. «Tallinna politseinikud ütlesid talle, et ma peaks minema prokuröri juurde ja kaebuse tegema ja see on natuke naljakas, et nii kaua on venitatud sellise asjaga,» selgitas ratta omanik.

Prokuröri juurde aga Fei­genbaum minna ei jõudnudki, sest juba järgmisel päeval sai ta kirja, milles kinnitati, et kriminaalasi on lõpetatud, asitõendid kuuluvad tagastamisele ja varast ei õnnestunud menetluse käigus tuvastada.

karl Feigenbaum andis enda väitel aastate jooksul samu ütlusi kolmele uurijale.

Kui Feigenbaum läinud neljapäeval, menetluse lõpetamise määrus näpus, soovis ratast kätte saada, see tal siiski ei õnnestunud. Valvekorrapidaja teatas, et inimene, kelle valduses on väidetavalt ainuke asitõendite hoiuruumi võti, on puhkusel, ja tal soovitati tagasi tulla uue nädala alguses.

Konarlik finiš

Esmaspäeval käis kannatanuga Lõuna prefektuuris kaasas ka Tartu Postimees. Kohale­jõudnuil paluti oodata, kuna trikiratta tagastamist veel arutatakse.

Poole tunni möödudes saabus ametnik, kes teatas, et varuks tuleb panna veel üks tund. Vägisi Feigen­baumi hinge pugenud kahtlus, et pikanäpumehed on ka politsei hoiuruumis sõiduriistale jaole saanud, kinnitust ei leidnud ja lubatud aja pärast ratas ka tagastati.
-------------------------------------------------

Kas on tavaline, et sellised uurimised vältavad ligi kolm aastat?