Sest armastus väljendub ju kaudselt ka naise argipäevas – igapäevatoimetustes, mis aitavad kodu korras ja peret koos hoida. Just sel põhjusel tulevad koorilauljad lavale paljajalu ja koduriietega – lihtsate igapäevaste riietega, mis erinevalt pidulikust fassaadist paljastavad nende tõelise olemuse.
Et tänapäeva võrdõiguslikkust taga ajavas maailmas läheb naise tähtsustamine pere kooshoidjana tihtipeale kaduma, peab lavastaja Anne Türnpu etenduse sügavamaks mõtteks just naise argipäeva pühitsemist.
Isiklikud mälestused
Naise elus on tema sõnul lihtsaid igapäevaseid asju, mille eest ei saa isegi mitte tänu loota, kuid mis tuleb ära teha, ja kui nad tegemata jäävad, siis ei ole peret.
Lapsed ei kasva üles, kui neil ei ole ümber armastavat mulli – peret, kus neid viimseni armastatakse, viimseni mõistetakse, viimseni hoitakse, ükskõik mis nad ka ei teeks, teab Türnpu rääkida.
Põhuteatris etendunud kontsertlavastuses on koorilaulud oskuslikult kokku põimitud lauljate jaoks oluliste isiklike mälestuste, isiklike lugudega, mis lisavad sügavust esitatavatele lauludele, annavad kuulajatele võimaluse samastuda ning panevad elu üle järele mõtlema.
«Vaatamata sellele, et regilaul paistab väljast kollektiivse loominguna, on ta ikkagi väga konkreetne, väga isiklik, väga täpselt on teada, kes seda laulu laulab ja miks ta seda nõnda teeb,» selgitab Türnpu. «Kui tahta, et regilaul ka autoriseades hästi kõlaks, siis tuleb püüda nende inimeste isiklikus elus üles leida sündmused, mis neile on olulised.»
Juba esimene müstilises hämaruses esitatav lugu, mis justkui avab ukse naiste salamaailma, jutustab naise igatsusest mehe puudutuste järele, soovist olla armastatud ja kogeda tõelist kirge.
