Süvenemata liialt jaapani sõltumatu animatsiooni ajaloo nüanssidesse, võib eile Tallinna saabunud ja siin oma filme näitavat Kōji Yamamurat käsitleda kui verstaposti. Selliste rahvusvaheliselt tuntud jaapani režissööride nagu Osamu Tezuka, Renzo Kinoshita, Kihachirō Kawamoto ja Yōji Kuri sünniaastad on 1920–1930ndad ning erinevatel põhjustel nad enam filme ei tee. Neist enamiku loominguline kõrgaeg olid kuue-seitsmekümnendad ja stiililiselt nad sinna jäidki.
Kōji Yamamura sünniaasta on 1964. Animafilme hakkas ta tegema 1987 – pärast seda, kui oli näinud minu filmi «Aeg maha». Rahvusvaheline läbilöök tuli 2002. aastal kümneminutilise filmiga «Mägipea» – selles hakkab mehe peas kasvama kirsipuu. Nii et eelneva rahvusvaheliselt tegusa seltskonna ja Kōji vahele jääb tükk tühja maad, õieti küll aega.
Nägin esimest korda Kōji retrospektiivi Ottawas – aasta võis olla 1998. Rabasid huvitav disain, kummaline huumor, ootamatud ja täiesti põhjendamatud pöörded loo kulgemises. Kahtlemata võis tabada seoseid Kuri, Kinoshita, Furukawaga. Või oli see lihtsalt jaapani huumor?
Ka Kōji ise oli seal – tagasihoidlik, ülimalt viisakas.
Võib-olla põhiline Kōji juures on tema tase kunstnikuna. Nauditav isikupärane joon, mis samas kahtluseta kuulub jaapani kultuuriruumi. Suurelt osalt teostab ta oma filmid ise, käsitööna, pelgamata siiski arvutitöötlust. Kōji ei kasuta oma manuaalseid oskusi vaid animatsioonis, ta on ka suurepärane illustraator.
Miks Kōji Yamamura kui verstapost? Sest nii nagu enne teda on tükk tühjust, nii ka pärast teda pole hulk aega keegi Jaapanist maailmas laineid löönud. Nüüd aga on see uus laine olemas. (Jaapanlastel on oma ajaarvamine, nad kutsuvad seda «kolmandaks laineks».)
Need on professor Yamamura õpilased Kei Oyama, Mirai Mizue, Aiko Kitamura, Saori Shiroki jt. Kas panna sinna ritta ka Atsushi Wada? Igal juhul õpib ta praegu Yamamura käe all. Kõik need nimed on juba nüüd animamaailmas tuntud. Neid tuleb aga juurde ja nad on arengus.
Jaapan on teatavasti rangelt hierarhiline ühiskond. Mind hämmastas, et Kōji suhetes oma tudengitega polnud mingist hierarhiast jälgegi. Tõenäoliselt ei leia nii vahetut tudengite ja professori läbikäimist üheski Euroopa animakoolis. Või siis ühes.
Mis tegi Yokohama ülikooli animaosakonnas kadedaks – tudengite joonistusoskus. Kas on selle taga võimalus valida parimad väga suurest pürgijate hulgast või haridussüsteem, mis väärtustab visuaalseid kunste, ei oska öelda. Igal juhul on Euroopa suutnud edukalt hävitada igasuguse joonistusoskuse. Eesti rõõmsalt muu Euroopa järel. Et kui ütled «graafika», siis mõtled «foto».
Ja veel. Yamamura õpilased on head, kuid nad kõik on väga erinevad. Erinevad omavahel ja erinevad õpetajast. Tean vaid üht tema tudengit, kelle stiil on Yamamura stiiliga sarnane. See tähendab, et Yamamura on väga hea õpetaja.
Et ta on hea filmitegija, seda saab igaüks ise näha.