Kes ütleb, kas nad on eestlased ja kodanikud või ei ole?

Marina (keskel) pere lugu näitab, kui keeruline on ka ajaloomaterjali põhjal öelda, kes on sünnijärgne Eesti kodanik ja kes mitte. Marina ja tema lapsed (pildil) praegusel juhul igatahes Eesti passile ei kvalifitseerunud. FOTO: erakogu Foto: Erakogu

Saage tuttavaks, Marina. Sündinud 1963. aastal Haapsalus vene-eesti perekonda. Räägib eesti keelt. Kolme lapse ema, kahe vanaema. Aastakümneid elanud Peterburis. Vene kodanik.

Kümme aastat tagasi hakkas Marina uurima, kas ta saaks Eesti passi. Õde ju on tal Eesti kodanik ning elab praegugi Haapsalus. Tema teada olid Eesti kodanikud ka Haapsalus surnud vanaema Elisabeth ning ema Veera, mis teeks Marinastki sünnijärgse Eesti kodaniku. Eelmise aasta sügisel tuli politsei- ja piirivalveametist (PPA) vastus: Marina passi ei saa.

Üheks takistuseks on Marina vanaema abielu välismaalasega. 

1922. aastal jõustunud kodakondsusseadus sätestas, et «Eesti kodakondsusest loetakse vabastatuteks välismaalasega abiellunud Eesti naiskodanikud, kui nad ei teatanud kahe nädala jooksul abielu sõlmimise päevast arvates Eesti kodakondsusesse jäämise soovist».

«Seega, isegi kui Elisabeth Lammertson oli Eesti kodanik, võis ta ikkagi Eesti kodakondsuse kaotada kui välisiriigi kodanikuga abiellunud isik,» seisab PPA vastuses, mis laekus Marinale mullu septembris.

Mõned kuud varem oli siseministeerium hakanud ajama siseminister Andres Anvelti perekonna ajaloo jälgi rahvusarhiivist. Anvelti naturalisatsiooni korras antud kodakondsus muudeti sünnijärgseks, ehkki temagi vanaema lahkus 1925. aastal Eestist ja abiellus välismaa kodanikuga.

Marina suguse saatusega inimesi on teisigi.