Rail Balticu projekti koordinaator Kristjan Kaunissaare selgitab Postimehele, kas tuulepargiotsus avalbab Rail Balticu vaidlustele mõju.
Kas tuulepargiotsus mõjutab Rail Balticu vaidlusi?
10. august 2018, 18:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänases Postimehes kirjutas Tiina Kaukvere sellest, et riigikohus tõmbas kolmapäeval pidurit Euroopa ühe suurima meretuulepargi rajamisele Hiiumaa vetesse. Kui tuulepargi vastu oleks kohtusse läinud eraisikud, oleks kohtuvõit olemata olnud, kuna eraisikutel ei ole populaarkaebeõigust ehk õigust kaevata avalikes huvides.
Ka Rail Balticu puhul on kaebajad enda väitel n-ö avaliku huvi eest seisvad eraisikud. Ent ka keskkonnaorganisatsioonid on esitanud kaebusi, mis toetuvad samale avalikule huvile, mille eest nad tegelikult võidelda ei saa.
Tallinna halduskohtu esimees Kristjan Siigur: «Kõige olulisem asi, mida riigikohus ütles, oli minu meelest see, et füüsiline isik ei saa maakonnaplaneeringut vaidlustada nii-öelda populaarkaebusega ehk sisuliselt avalikest huvidest lähtudes,» Ta nentis, et ka Rail Balticu puhul käib vaidlus just maakonnaplaneeringute ümber.
Rail Balticu projekti koordinaator Kristjan Kaunissaare andis Postimehele riigikohtu otsuse osas kommentaari.
Rail Balticu projekti koordinaator Kristjan Kaunissaare kommentaar
Neid kaebusi on erinevaid. On nii eraisikute kaebusi, mis lähtuvad isikute erahuvidest kui ka kaebusi, mis on käsitletavad kui osaliselt populaarkaebused. Võib oletada, et Riigikohtu otsus mõjutab, sest eeldatavasti sellega arvestatakse.
Mis aga puudutab konkreetset kaasust, siis meie hinnangul see Rail Baltica projekti raames läbi viidud planeeringuprotsessi ei puuduta, kuna oleme maakonnaplaneeringute käigus keskkonnamõjusid hinnanud isegi täpsemini ja suurema põhjalikkusega, kui on kehtivad nõuded. Seda arvestusega, et tulevane kiirraudtee rajatakse hinnangus aluseks võetud tehnilised lahendused.
Kui me aga räägime värske riigikohtu otsuse mõjust planeerimisprotsessidele ja keskkonnamõjude hindamiste praktikale laiemalt, siis tegemist on tõesti mõnevõrra üllatava pretsedendiga. Selle otsuse valguses pöördub vastupidiseks senine käsitluse ja praktika, mis oli suunaga üldiselt üksikule, mitte vastupidi.
Loomulikult on igati õige ja põhjendatud kohtu seisukoht, et keskkonnamõju hindamine ei tohi kunagi jääda pelgalt formaalseks ja pealiskaudseks. Aga samas ei saa ka eeldada, et üldise planeerigu puhul saaks teha ülitäpseid keskkonnamõju hindamisi, sest selleks pole konkreetsel ajahetkel veel piisavalt informatsiooni.
Uuringutega saabki minna süvitsi hiljem ja tulemused võivad protsessi mõjutada, aga neid järeldusi ei saa ette näha – keegi pole ette nii tark kui tagantjärgi, kui info on juba käes. Samas selleks, et põhjalikke uuringuid üldse tegema hakata, on tarvis ju eelnevat otsust ja selleks omakorda mingit alust. Seetõttu tulebki selles punktis lähtuda olemasolevast infost ja leida optimaalseim kompromiss, sest vastasel juhul arutatakse ja hinnatakse lõputult, milleks kulub aega ja rahalisi ressursse, samas millegi valmissaamine võib lõputult venida.