Vabatahtlikuna politseis saab töörutiinist välja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Abipolitseinik Tõnis Milling

FOTO: Priit Simson

Juba üle nelja aasta vabatahtlikuna politseipatrullis käinud Tõnis Milling ütleb, et töö pakub talle põnevust ja vaheldust tavaelule. Aga see on kasvatanud teda ka tavakodanikuna.

Milling käib oma tavatöö kõrvalt vabatahtlikuna politseipatrullis regulaarselt, kuu jooksul 4-7 korda 12-tunnistes vahetustes. «Mul on nii palju vaba aega,» põhjendab ta esimese hooga, miks ta vabatahtlikuks käib.

Varem on Milling töötanud ka turvafirmas. «Eks mingi pisik on sees,» arvab ta. Ürituste korraldamise ja pulmaisana raha teeniva Millingu jaoks pakub tasuta abipolitseinikuks käimine põnevust. «Mehed vajavad väljakutset ju! Näiteks kui reede või laupäeva öösel tuleb väljakutse ja pead minema lahendama baarikaklust, siis see on minu jaoks väljakutse. Ei tohi verest välja minna, peab olukorra rahulikult lahendama,» toob ta näite. «Politseiniku jaoks on see töö muutunud rutiiniks, minu jaoks mitte.»

Milling tuli politseisse end abijõuks pakkuma pärast pronksööd. Tol ajal tehti neile kiirkorras koolitused, 4-5 tundi. Nüüd on asi rangem. Aga ka «vanu kalu» saadetakse pidevalt täiendkoolitustele. «Sa pead teadma seadusi, oma õigusi – näiteks inimeste kontrollimisel või kinni pidamisel ei tohi mingil juhul ületada antud õigusi,» ei pea ta koolitusi ja teadmisi vähetähtsaks.

Kaine mõistus peab selles ametis kogu aeg olema. «Olukordi, kus sind tahetakse saata viite erinevasse kohta, pead jääma rahulikuks ega midagi vastu ütlema,» räägib Milling.

Pronksöö järel läks politseile oma abi pakkuma temaga sarnaselt palju mehi, suurem ind vaibus aga rahulikuma aja saabumisel. «Ega nad ju kõik kadunud ole, palju on neid, kes on nii-öelda reservis, kes on valmis vajadusel tulema. Politseil on olemas nimekiri neist, kes on baaskoolituse läbinud,» teab Milling.

Politsei- ja piirivalveameti andmetel oli Eestis septembri seisuga 1621 abipolitseinikku, kellest pooled on pidevalt aktiivsed. Tänavu üheksa kuuga on nad abiks käinud ligi 50 000 töötundi ja neist valdav osa patrulltegevuses. Uusi liitujaid enam väga palju ei ole – näiteks septembrikuus oli neid alla 10.

Palka vabatahtlikud politseist ei saa, ent «aitäh» öeldakse küll, kinnitab Milling ja märgib, et see on tema jaoks oluline.

Politseiga seotus on muutnud tema suhtumist ka tavakodanikuna. «Vaatan tänaval kogu aeg ringi teravdatud pilguga. Olen politseile nelja roolijoodiku kohta infot andnud. See distsiplineerib ka iseennast – loomulikult ma ei ületa kiirust,» sõnab ta.

Abipolitseiniku roll väljakutse ajal on olla politseinikule julgestuseks ja toeks toimingute tegemisel. Ta võib kontrollida isikute dokumente, pidada neid ka kinni. «Ega seal palju vahet ei ole, kas on abipolitseinik või abipolitseinik,» leiab Milling. Lihtsalt juriidilised õigused – näiteks protokolle vormistada – on ainult politseiametnikel. Aga vorm on temalgi seljas ning kui «karmi häält» teha, pidada see paljusid korrale kutsuma küll.

Tagasi üles