/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
/nginx/o/2010/09/23/437617t1h926f.jpg)
Haldusreformi vaidluses on õigus nii peaministril kui regionaalministril, kuid tõde on siiski kuskil vahepeal, märkis Tallinna Ülikooli avaliku poliitika professor Georg Sootla. Tema sõnul on selles diskussioonis on jälle palju poliitilist nii-öelda «puusalt laskmist», samas kui asjade olemuseni pole jõutud.
Ühinemiste pooldajatele meenutas ta, et kohalike omavalitsuste ühendamine piiride joonistamise mõttes on väga aegunud idee. «Kui ühinenud vallas jätkub meil täna levinud praktika, kus detsentraliseerimine lõppeb vallamaja uksel, siis viivad ühinemised ääremaastumise järgmisele ringile, mis osades ühinenud valdades on ka toimunud,» ütles Sootla.
«Ühinemistest rääkides peab reformi arhitektidel olema selge ja veenev pilt, kuidas näeb välja üks suur tugeva linnakeskusega vald, suur keskuseta vald ja suurlinna piirkond, kuidas seda juhitakse ja rahastatakse.»
Sootla sõnul on juba toimunud ühinemised piisavalt õpetlikud - näiteks Tapa, Türi, Jõhvi jne pakuvad positiivseid kogemusi, kuid ka seal ei julgeta vallasiseseid muutusi piisavalt kiiresti ja kavalalt ellu kutsuda.
«Valdade võimekust on võimalik suurendada erineval viisil, millest lugupeetud õiguskantsler ja riigikontrolli juht ilmselt kuulnud pole. Aga vaadake Soome poole! Lugupeetud reformijad, andke valdadele õigus luua ühiseid avalikke asutusi ja kohustage neid teenuseid osutama teatud suurusega teenuspiirkonnas, ja esmane efekt võimekuse konsolideerimisest – ilma suure reformi ja fanfaarideta - tuleb kohe,» soovitas Sootla.
Näiteks soovitas ta kehtestada valitsuse määrusega gümnaasiumipiirkonnaks ca 10 000 – 12 000 elanikku või kohustus omada reaalse kõrgharidusega juristi. «Valdade koostöö on täna praktiliselt null, juba koostöö arvelt võib saavutada lihtsate otsustega paljusid efekte, millest lugupeetavad tippametnikud räägivad. Kui see on edukas, siis saate võib-olla ka mandaadi ulatuslikumaks keskendamiseks,» arvas Sootla.
Teisalt andis ta nõu ka ühinemiste vastastele. «Peaministril on õigus, et KOVi kõige olulisim roll valitsemise aspektist on tasakaalustada keskvõimu. Kui see on saavutatud, siis lähevad paika ka teised asjad. Näiteks ka Eesti ühinemiste tugev külg – võrreldes Läti ühinemistega – on olnud arupidamine rahvaga ja siit ühinemiste suur legitiimsus,» leidis professor.
Teisalt meenutas ta, et kohalike omavalitsuste ja keskvõimu tasakaal mängiti maha viimase 15 aasta jooksul ja sellesse lõkkesse viskasid usinalt hagu juurde just põhiliselt tänased vaidlejad. «Etteheited, et tänaseks sisuliselt tühjakslaaditud maakondlik haldus tuleb taastada, tunduvad krokodillipisaratena.»
Tema hinnangul on osa Eesti omavalitsusi liikumas samas suunas nagu Malta, Prantsusmaa või Kreeka, kus omavalitsustes on demokraatia sümboolne, domineerib kohaliku eliidi oligarhia ja valitseb tegelikult keskvõim. «Ligi kahes kolmandikus Eesti omavalitsustes on võimul üks enamuspartei, kes võtab üle 50 protsendi häältest. Kas te tahate sinnapoole liikuda? Vaevalt.»
Kolmandaks näitas Tallinna Ülikooli uurimus, et 2005. aasta ühinemiste tulemusena suurenes valdade kuluefektiivsus märgatavalt, raha hakati saama valdkonda, kus väikevaldadel kulutusi praktiliselt polnud. «Nii et mastaabiefekt toimib, kui seda oskuslikult ära kasutada. Samas tõusis KOV juhtimise kvaliteet, ehkki ka bürokraatia suurenes,» tõdes Sootla.
Soovitus mõlemale poolele
«Täna pole vaja mitte niivõrd võidelda oma «võidu valemi» õigsuse eest: igal lahendusel on oma tugevad ja nõrgad küljed. Küsimuse asemel «mida teha» on vaja leida lahendus probleemile «kuidas teha». Meil pole täna otsustusmehhanismi, mis võimaldaks kujundada poliitilist toetust põhjalikele reformidele. Teil on potentsiaalselt palju ühist, kuid te räägite üksteisest räigelt mööda,» ütles Sootla Ansipi ja Kiisleri argumente kommenteerides.
«Võib-olla saaks siiski kujundada tõeliselt laiapõhjalise ja legitiimse mõttekoja, mis võimaldaks läbi sõeluda ja toetuse saada kandvatele konsensusideedele KOV arenduste osas,» soovitas professor.