/nginx/o/2011/03/16/539340t1h1f9c.jpg)
/nginx/o/2011/11/04/820324t1h39e5.jpg)
Statistikaameti peaanalüütik Aavo Heinlo kirjutab statistikaameti blogis, et Legatum Institute´i koostatud riikide heaoluindeksit uurides selgub, et Eesti rahvusvahelise positsiooni paranemist ohustab meie suhtumine immigrantidesse ja vähemusrahvustesse.
Värsket uudist Eesti tõusust heaoluindeksi pingereas 33. kohalt 31. kohale tumestab Heinlo arvates üks asjaolu. Kaheksa liitnäitaja hulgas on üks — isiklikud vabadused —, mille osas Eesti platseerub alles 70-ndaks.
Isiklike vabaduste näitaja koosneb omakorda viiest näitajast, mille hulgas on nii sallivus immigrantide kui ka vähemusrahvuste suhtes.
Defineeritud on mõlemad näitajad üsna lihtsalt, nimelt jah-vastuste osatähtsusena küsimusele «kas linn või piirkond, kus sa elad, on hea koht elamiseks vastavale inimgrupile või mitte?». 110 riigi hulgast, kelle jaoks heaoluindeksit kokku pannakse, jääb Eesti suhtumises immigrantidesse esimese saja hulka ehk 98-ndaks. Vaadates oma naabreid tabelis, tundub, nagu oleks sattunud kõverpeegli ette: Eesti ees on Sambia, Pakistan, Liibanon ja Marko ning järel Ruanda, Etioopia, Jordaania ja Iisrael.
Seda edetabelit juhivad Uus-Meremaa ja Kanada, kus üle 90 protsendi küsitletutest arvavad, et immigrantidel on lahe elada.
Mõneti üllatuslikult on mõõtmistulemus vähemusrahvustesse suhtumises osas Eesti jaoks pisut parem, kuid kaugeltki mitte kiita. Siiski suudame kahte Euroopa Liidu liikmesriiki edastada (Eesti on tabelis 84. kohal ja Eesti järel on Tšehhi ja Kreeka). Eesti ees on näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik, Mongoolia, Dominikaani Vabariik, Liibanon ja Jaapan.
Kanadas annab vähemusrahvusi puudutavale küsimusele jah-vastuse jälle 90 protsenti küsitletutest, kuid seekord suudavad veelgi paremat Singapur ja Bangladesh.
Retsepte kaalupommide eemaldamiseks tuleb küsida sotsiaalteadlastelt, kuid midagi võib õppida ka lõunanaabrilt Lätilt, kus mõlemad vaadeldud näitajad on 10 protsenti kõrgemad.