Mõnede liikmesriikide tegematajätmised olid küll autonoomsed, aga tagajärjed on kollektiivsed. Ja kollektiivne on ka süü – me ise vaatasime liugulaskmistele pikka aega läbi sõrmede, ütles Andrus Ansip eile riigikogu ees. Nördimus on mõistetav, kuid viha on halb nõuandja.
Iga planeerimine algab hinnangust olukorrale. Eelmise nädala neljapäeval ütles Euroopa Komisjoni asepresident Olli Rehn pressikonverentsil: «Ma ootan aega, kui ma saan teile tuua häid uudiseid.» Tõepoolest, juba enam kui aasta näib, et Euroopa on huku äärel. Üks kriisikohtumine ajab teist taga. Lõppu justkui ei paista.
Praegune võlakriis on paljastanud Euroopa Liidu ehk suurima nõrkuse. Erinevalt kandidaatriikide suunamisest on Euroopa Liidu võime oma liikmesriike mõjutada pahatihti madal või väga aeglase toimega. Seetõttu ongi mõned liikmesriigid muutunud otsekui mugavusklubi liikmeteks, kel palju õigusi, kuid vähe kohustusi ja veel vähem kontrolli kohustuste täitmise üle.
Kuid kui nende tegematajätmised olid autonoomsed, siis tegematajätmiste tagajärjed on kollektiivsed. Ja kollektiivne on ka süü – me ise kutsusime kurja välja, vaadates liugulaskmistele pikka aega läbi sõrmede. Ka Euroopa Liit ise tegutses pikka aega mugavusklubina.
Me peame Euroopa Liidu mugavustsoonist välja tooma. Selleks peame tõstma liikmesriikide, ka Eesti, vastutustundlikkust, tõhustama reegleid ning tugevdama ELi ja euroala suutlikkust. See ongi lühidalt kokku võttes valitsuse Euroopa Liidu poliitika peamine siht järgmise nelja aasta jooksul.
Euroopa Liit, euroala ega ammugi Eesti üksinda ei saa Kreeka eest Kreeka probleeme lahendada. Kreeka probleemide lahendus on Kreeka valitsuse ja parlamendi kätes. See põhimõte käib muidugi kõikide liikmesriikide kohta, vajagu nad abi või mitte.
Paljudele näib, et hädasolijate pingutused ei ole piisavad. Miks peaksime abistama neid, kes on pikalt võlgu elanud? Mõistan inimeste arusaamatust ja nördimust. Kuid viha ei ole hea nõuandja. Muutuste protsess võib mõne riigi puhul kesta aastakümneid. Üle pea kasvanud riigivõla probleemile ei ole kiireid lahendusi. Meie poliitilistes ega majanduslikes huvides ei ole tekitada Euroopa kaardile uusi «halle tsoone».
Kui Kreekal läheb halvasti, muutuvad turud närviliseks ja teised riigid satuvad surve alla. Kui Itaalial läheb halvasti, ei saa sellest kellelgi Euroopas paremaks minna. Tsiteerides Saksamaa liidukantslerit Angela Merkelit: «Kui asjad ei lähe hästi Euroopas, ei lähe asjad hästi ka Saksamaal.» Kui palju kindlamini kehtib see lause veel Eesti kohta! Kriisi lahendamise võtmeks on jõud ja ühtsus. Ei ole meie huvides hoida end kõrvale, kui maja maja järel tuld võtab. Ning kui Iirimaal hakkab paremini minema, ei hinga kergemalt mitte üksnes Portugal, vaid kogu euroala. Ma loodan, et me kõik mõtleme sellele.
Euroopa ühine jõuline tegevus peab tagama, et meie ühised institutsioonid ja reeglid ei laseks eilsetel vigadel homsesse üle kanduda. Mitmed olulised sammud on juba astutud: uued liikmesriikide eelarvete kujundamise ja monitoorimise raamid, seni praktiliselt puudunud varajase hoiatuse mehhanism, karmim sekkumis- ja trahvisüsteem. Kuid need on alles esimesed sammud euroala otsustavaks tugevdamiseks.
Võlakriisi algpõhjuseks on olnud mõnede riikide pikaajaline jätkusuutmatu eelarvepoliitika. Eelarvetega seotud poliitikavalikud on praegu liikmesriikide pärusmaa. Liidul ei ole pädevust sekkuda tervishoidu ega sotsiaalsüsteemi puudutavatesse otsustesse. Selline rollijaotus on üldjoontes mõistlik, aga seda niikaua, kuni liikmesriik hoiab oma kodu korras. Tulevikus ei saa euroala aga jääda kõrvaltvaatajaks, kui üksiku liikmesriigi vastutustundetu kulutamine ohustab kõikide stabiilsust. Kui vaja, tuleb sellise ohu vältimiseks muuta ka aluslepinguid.
Lepinguid ei tohi muuta kergekäeliselt, kuid see ei saa olla tabu. On selge, et meie eelistus koostöö süvendamisel ja lepingute muutmisel on liikuda edasi kogu Euroopa Liidu raamistikus, koos kõikide liikmesriikidega, sest on asju, mis lihtsalt töötavad 27-kesi kõige paremini – näiteks siseturg. Samas ei tohiks üksiku riigi suutmatus või tahtmatus muutustega kaasa minna olla teistele edasiliikumisel takistuseks.
Tugevamalt lõimunud tuumik, mis oleks avatud hilisematele liitujatele, ei ole Euroopale ohuks, vaid tugevuseks. Erinevalt vaid omahuvidest lähtuvast «mille-tahan-selle-võtan, mille-tahan-selle-jätan»-lõimumisloogikast. Siinkohal rõhutan aluslepingus toodud põhimõtet – euro on kogu Euroopa Liidu ühisraha. Euro on liim, mis hoiab majandust ja siseturgu koos, ning seega ka Euroopat koos. Kõik riigid, kaks erandit välja arvatud, on kohustatud sellega liituma.
Majandus- ja rahandusliitu tugevdades peame silmas pidama ka siseturgu. Ei saa ainult tulekahju kustutamisega tegelda. 500 miljonit tarbijat ühendav ühtne turg suudaks vabamalt tegutsedes tekitada suuremat majanduskasvu, luua rohkem töökohti ning parandada riikide eelarvetulu. Peame arendama nii siseturu toimimispõhimõtteid kui ka turgu ennast.
Asjakohased sammud võiksid näiteks hõlmata siseturu reguleerimist senisest enam otsekohaldatavate õigusaktidga. See samm vähendaks Euroopa õiguslikku killustatust – olukorda, kus turuvabadust tagavad õigusaktid võetakse liikmesriikide poolt üle erinevas mahus, viisil ja ajal, kui üldse. See on endiselt peamine takistus ühtse turu tõrgeteta toimimisel.
Teiseks on vaja siseturgu süvendada. Suurendada piiriülest teenuste osutamise vabadust, eriti valdkondades, mille avamine vabale konkurentsile võiks tuua uue kasvu, näiteks tervishoiuteenused. Aga loomulikult on meie erilises fookuses digitaalse ühtse turu loomine – kuidas saaks see Eesti puhul teisiti olla! Loomulikult tuleb kaotada siseturu õiguslik killustatus võtmevaldkondades – ühtlustada patendi- ja autoriõigus ning lepinguõigus, vajaduse korral kas või tihendatud koostöö vormis.
Tuleb piirata ja vähendada liikmesriikide tööturgude struktuurseid jäikusi. Kindlasti on valitsuse tähelepanu keskmes ka Eesti füüsiline lõimimine siseturuga – infovoogu ja energiavoolu kindlustav taristu. Maismaa-, mere- ja õhuühendused Euroopaga. Rail Baltic ei ole ulmeprojekt, vaid üsna varsti tõelisuseks saav kiire rongiühendus.
Kuigi me lähtume Eesti huvidest, oleme veendunud, et nende küsimuste edendamine on kasulik ka Euroopale tervikuna. Proovime anda tõuke nende valdkondade arendamiseks, mis toovad kaasa suurema majanduskasvu ja loovad rohkem töökohti terves Euroopas või tõstavad kogu Euroopa julgeolekut.
Me ei tea, millal võlakriis lõpeb. Samuti ei tea me, kas ja kui suures mahus peab euroala veel võtma vastu abinõusid hättasattunud riikide abistamiseks. Kuid kui tegutseme targalt, on euroala ja Euroopa Liit tugevamad ning tegutsevad kriisi lõppedes vähem mugavusklubi- ja rohkem tegudeklubina.
Peaminister Andrus Ansip andis eile riigikogu ees ülevaate valitsuse Euroopa Liidu poliitikast. Avaldame tema sõnavõtu lühendatult.
------------------------------------------------------------