Üks siseminister varjas Viktor Kingisseppa, teine oli osaline salapiirituseveol
Siseministeeriumi saja aasta saladused raiuti raamatusse

Raamatukaas.

FOTO: Siseministeerium

Eesti Vabariigi juubeliaastal sai saja-aastaseks ka siseministeerium, mis tähistas juubelit muuhulgas asutuse ajalugu kajastava raamatuga.

Ministeeriumi sada aastat on mahutatud veidi enam kui sajale leheküljele ning raamat paistab silma erakordselt kauni kujundusega. Kaanekujunduse erinevaid variante olevat olnud umbes 20. Raamatu pealkiri on «Siseministeerium 100. Vabadussõjast droonideni».

Siseministeeriumi kantsleri Lauri Lugna sõnul tegutsevad ja toimetavad ministeeriumi valitsemisalas tugeva ajaloo ja organisatsioonikultuuriga organisatsioonid politsei, pääste, tuletõrje ja piirivalve näol. «Nad kõik on oma ajalugu juba kirjutanud, või siis ka sel aastal kirjutamas. Reeglina saavad ajakirjanduses kajastatud just turvalisuse valdkonnaga seotud sündmused ja päästjad, politseinikud ning teised eesliini töötajad. Selle tõttu nihkuski selle raamatu fookus rohkem sellele, et kajastada siseministeeriumi kui organisatsiooni ajalugu,» rääkis Lugna raamatu esitlusel.

«Siia raamatusse me püüdsime sisse kirjutada selle, kuidas on olnud töö siseministeeriumis saja aasta jooksul. Kes on olnud need inimesed, kes seda tööd on teinud ja mis on neid ajendanud seda tegema. Mis on need lõbusad seigad ja üllatused, mis on ette tulnud. Kokkuvõttes tuli välja üks päris värvikas tekst,» lisas ta.

Raamatu autorid on ajaloodoktorant Lauri kann ja ajaloodoktor Anu Raudsepp. Kann kirjutas raamatu osa Eesti iseseisvuse sünnist kuni selle kaotamiseni. Raudsepp kirjutas siseministritest eksiilis ning taasiseseisvumist käsitleva osa.

Kann ütles, et autorite ja ministeeriumi huvi langes kokku selles osas, et raamat oleks algallikatele tuginev ajalooline uurimus ning tingimata olema aus. Aga samas pidi raamatust tulema mitte igav, kuiv ja akadeemiline tekst, vaid haarav ja huvitav lugemine. «Tihti kipuvad institutsioonide ajalood olema ennast ülistavad ja kujutavad vaid positiivset. Meie oleme välja toonud ka kitsaskohti. Näiteks see, et vahetult pärast Vabadussõda venis hüvitise maksmine nendele talumeestele, kes olid andnud rahvaväele oma hobused, just ministeeriumi siseste asjaajamiste tõttu,» lausus Kann.

Tema sõnul ei saanud ministrid  ka 1920. ja 1930. aastatel hakkama ilma skandaalideta, mis nüüd raamatusse kirja said.

«Näiteks, kui Vabadussõja ajal oli lühikest aega siseministriks Aleksander Oinas, siis juhtus selline lugu, et sõja ajal Eesti siseminister varjas oma korteris riigikukutajat Viktor Kingisseppa. Sel ajal, kui ministeerium otsis riigi vaenlasi taga, varjas Kingissepp ennast siseministri korteris. Minister pidi selle tõttu tagasi astuma,» rääkis ajaloolane.

Teine skandaal oli see, kui 1920. ja 1930. aastatel võideldi aktiivselt salapiirituse vedamise vastu, siis siseminister Vladimir Rooperele kuulus osaliselt laev, mis jäi võõrriigi, Prantsusmaa võimudele vahele salapiirituse vedamisega.

Raudsepp ütles, et lähiajaloo kirjutamine on eriti raske, sest paljud ajaloosündmuste kaasaegsed on ju meie keskel oma kogemuste ja oma mälestustega. «Taasiseseisvunud Eesti ehk viimase 27 aasta juures ma püüdsin jälgida, kuidas me oleme jõudnud ebaturvalisest, kõrge kuritegevusega maast tänasesse päeva. Praegu tagasi vaadates taasiseseisvunud Eesti algusaastatele tundub lausa uskumatu, milliste probleemidega silmitsi seisti,» lausus Raudsepp.

Ta tõi näiteks 1990. aastate olnud tõsise probleemiga, milleks olid kolooniatest põgenemised. «Põgeneti tunnelite kaudu, mida kaevati kuude kaupa. Või siis marsiti isetehtud vormirõivastes väravast välja, vähemalt kümnel juhul. 19. mail 1992 oli Viljandi noortekoloonias mäss. Poisid põletasid ruume, pildusid aknaid puruks, loopisid kive. Eesti riigil polnud veel võimekust selliste massiliste korratuste likvideerimiseks. Selles olukorras võtsid politseijuht ja siseminister teadaolevalt koos vastu otsuse kaasata Viljandis asunud Vene sõjaväe üksusi. Vene sõdurid võtsid ümber koloonia ahelikku ja seejärel võisid alata läbirääkimised, kriis lahendati edukalt,» rääkis Raudsepp.

Politseil oli sel ajal väga kehv varustus. Nii tuli allikatest tuli välja tollase siseministri Robert Närska ütlus, et Eesti politseil oli sadakond töökorras paari käeraudu, ülejäänud olid amortiseerunud.

Lugna meenutas, et kümme aastat tagasi anti samuti välja selline raamat. «Aga see oli kolmandiku võrra õhem ja lisaks veel kakskeelne. Nii et saja aasta raamatu kirjutamise üheks põhjuseks oli see, et 90. aastapäevaks kirjutatu jäi liiga õhukeseks,» lausus Lugna.

Ministeeriumi loal avaldab Postimees nädalavahetusel veebis raamatust valitud palasid.

Tagasi üles