VIDEO: Pisikesed pudrukuulid suusamäel

Viuuu! kihutab järsust nõlvast alla tilluke tegelane. Aastaid viis, ise sama suur kui saabas. Hei, mis toimub?! On ta vanemad vastutustundetud jobud? Või äkki hoopis kaitsvad kodanikud, kes soovivad kasvatada lapse julgust ja enesekindlust? Mõlemad variandid on võimalikud.

Tellijale

Pisike ninaots on pakasest punane, kuid nägu laia naeru täis. Meetrist napilt pikem tüüp paistab koosnevast puhtast rahulolust. Vaatab järsu mäemüraka poole, millest hetk tagasi alla tuiskas, ja juba ukerdab taas tõstuki peale. «Suusatamine on äge!» kilkab Õnne.

VAATA VIDEOT, kuidas ülirõõmus saapa-suurune tüüp pargis turbot teeb!

Praegu seda vaprat lõvikutsikat vaadates on raske uskuda, et alles samal hommikul seisis ta tudisevatel makaronidel ja väristas lõuga. Tuli laugest lastenõlvast teo tempos alla ja teatas hädisel häälel: «Eeeee… ma ikka ei taha suusatada, see on liiga jubeeee...»

Ohtlik või ohutu?

Ja olgem ausad, jube võib see tõepoolest olla! «On väga ohtlik, kui laps ilma oskusteta suurele mäele satub, seda ei tohiks vanemad mingil juhul lubada,» ütleb Eesti suusaliidu noortekoondise peatreener Ranno Maasikmets. «Näen kahjuks iga päev, kuidas lapsed sõidavad otse, suuski juhtida ei oska, pidurdatud ei saa. Selline sõitja on ohtlik endale ja teistele veel rohkem, suure hooga tagant sissesõidul võib päris koledaid asju juhtuda. Kus kiirused mängus, tuleb esimese asjana selgeks õppida mängureeglid – tagant tulija vastutab alati ees sõitja ohutuse eest.»

«Trikk on selles, et suusatama õpitakse samm-sammult. Laps tõuseb esmalt püsti, siis hakkab kõndima ja alles siis jooksma, mäel on täpselt samamoodi: ühtegi arenguastest ei saa vahele jätta, siis saab lihtsalt haiget,» selgitab Kiviõli suusakooli instruktor Vidrik-Jaan Korp. «Alguses proovid õppenõlval ja väikese hooga, kuidas suusal püsida, otse sõita, pöörata, pidurdada.»

Instruktoriga õpib laps muide palju kiiremini, sest temaga ei saa ju jonnida, vinguda ega vastu vaielda. Vidrik peab omast kogemusest lapsi suurepärasteks õpilasteks: nad on tähelepanelikud kuulajad ja suurepärased vaatlejad. Lisaks on pisikestel looduslik eelis: nimelt ei lähe kerge kehamassi tõttu hoog liiga suureks ning kukkumised on pehmemad. Võib öelda, et hirmupilved, mis kõvema muretsejageeniga vanemaid ja nende võsukesi mäesuusast eemale hoiavad, on tihti vaid teadmatusest tingitud.

«Mina arvan, et juba see sõna – ekstreemsport – kohutab inimesi,» lisab Maasikmets muiates. «Omast kogemusest tean, et täitsa tavalistel aladel nagu korvpall ja jalgpall on vigastusi rohkem. Kui lähed ise ukerdama, ongi põlved sinised, randmed katki ja saad haiget. Kui mäesuusatamist õppida õiges tempos ja järjekorras, asjatundja käe all, on kõik väga ohutu!» Maasikmets jagab oma mäesporditeadmisi vanemtreenerina Nõmmel Lumeakadeemias.

Lõuna-Eesti suusaguru, Munaka ja Kuutseka suusakooli vaneminstruktor Joel Pärle aga vaid muigab hirmujuttude peale. «Julgus pole mingi kaasasündinud omadus, seda saab treenida nagu kõike muud. Mägi on superhea koht enesekindluse kasvatamiseks. Kui endal tahtmist jätkub, siis koos asjaliku juhendajaga saavad kõik oma hirmudest üle.»

Mis lapsed mäele toob?

Uurin oma kolme kodus leiduva suusafänni käest, mis saladus see küll on, mis neid ikka ja jälle tagasi mäele meelitab.

«Jalgsi ma olen aeglasem kui tigu,» teatab Säde (9). «Tõelise kiiruse saangi sisse ainult suuskadega mäest alla sõites – muidugi mulle meeldib see! Suusatamine on mind palju julgemaks teinud, ma ei karda suht mitte midagi.»

«Alguses ma ei julgenud üldse minna. Kartsin, et kukun ja saan haiget. Aga ütlesin enda peas: suusatamine ei tee ju midagi. Siis hirm kadus tasapisi ära ja mulle hakkas see meeldima,» meenutab Õnne (5). «See on mõnus tunne, kui saad ise hakkama. Kui saad hirmust üle, siis lähed julgemaks igal pool. See annab jõudu kuidagi.»

«Mäest alla tulla on palju lahedam kui arvutis istuda, sa saad ise konkreetselt seikluse sees olla,» arvab Ott (11). «Saad natuke koormust, nautida hoogu, tunned ennast värskena. Koolis suusatavad meil üsna vähesed lapsed, lihtsalt pole proovinud, aga neile kindlasti hakkaks meeldima, kui nad prooviks. Aga kui musta mäe peal läheb hoog liiga suureks, võib stress sisse tulla ja hakkad üle mõtlema. Siis pole suusatamine enam nii äge, parem võta veidi rahulikumalt.»

«Jaa! Kui sa suusatad, siis ära mõtle liiga palju – hakkad kartma. Kui mina lasen suure hooga mäest alla, siis ma lihtsalt ümisen peas mõnda laulu,» on Säde päri.

Omal ajal alustades ei kuulunud Säde mitte ettevaatlike, vaid hulljulgete põnnide hulka. Tema puhul tuli eriti hoolsalt valvata, et väike rakett otse alla ei kihutaks, juhitavust ei kaotaks ega kusagilt üle valli lendaks. Aga kui ta ka hange põrutas, vupsas sealt alati hetke pärast rõõmus näoke välja. Sitikas ajas end jalule, rapsis lumest puhtaks ja mäkke tagasi. Minisööstlaskuja ei pidanud suusatehnikat ise esialgu sugugi vajalikuks, siiski said järjekindla juhendamisega pööramine-pidurdamine õige pea selgeks.

«Suusatades pead hoogu armastama, sa ei saa muidu paljusid asju teha,» arvab Säde. «Ükskord oli meiega suusareisil kaasas üks naine, keda ma natuke õpetasin. Ta ei julgenud üldse hoogu sisse lasta, aga nii ei saa pööret teha. Pärast ta oli nii rõõmus, et ma aitasin tal oma julgust üles leida, et ta tõi mulle kaks suurt pakki jäätist.»

Tagasi üles