Eerik Heldna: korruptsioonitõrje on Ukrainas täna elu ja surma küsimus

Eesti Idapartnerluse Keskuse projektijuht Eerik Heldna. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

• Eesti praktikud õpetavad Ukrainas kolleege korruptsiooni vastu võitlema
• Sõda Venemaaga on pannud ukrainlasi korruptsiooni rohkem märkama

Ukraina ühiskond on harjunud korruptsiooniga elama ja seetõttu võtab selle tõrjumine Eesti tänasele tasemele aega vähemalt inimpõlve, ütleb Eesti Idapartnerluse Keskuse ekspert ja kaitsepolitsei peadirektori endine asetäitja Eerik Heldna.

Kuidas te iseloomustate korruptsioonitasandeid Ukrainas?

Ukraina ühiskonna suurim probleem on see, et nad on harjunud korruptsiooniga elama alates olmetasandist kuni poliitiliste tippringkondadeni välja. Olmetasandi korruptsiooni puhul on nad hakanud otsima endale õigustust, et muul viisil ei saagi elada – ei saa last kooli ja ülikoolist diplomit ja nii edasi. Minu jaoks on üks kõige kentsakam näide jääb mitme aasta taha, mil ühe sõjakooli õppejõudu noomiti selle eest, et ta kukutas eksamil läbi mitte kõige paremini hakkama saanud tulevase ohvitseri. Selle peale öeldi õppejõule, et «mis sa nalja teed, see on meie tulevane kiitusega lõpetaja». See näitab, et ühiskond on nendest probleemidest läbi imbunud.

Julgeolekutasandil on probleemiks see, kui poliitilisi otsuseid saab osta või vähemalt väga selgelt suunata. Ukrainas on kriminaalne korruptsioon käsikäes julgeolekut ohustava korruptsiooniga, kus ei ole täpselt aru saada, kes tellib muusika.

Viimaste aastate jooksul on siiski kogu Ukraina ühiskond väga selgelt aru saanud, et korruptsiooniga tegelemine on elu ja surma küsimus. Nad on aru saanud, et kui nüüd ei hakata sellega tegelema, siis võib olmetasandi ja poliitilise tasandi korruptsioon selle riigi ära tappa. Sõda Venemaaga koos erinevate korruptsiooninähtustega on pannud ühiskonna mõtlema: kas nüüd või mitte kunagi.

Ei kõla just kõige optimistlikumalt.

Ukrainas on võrreldes mitme teise üleminekuühiskonnaga palju parem see, et seal on alati olnud vaba ajakirjandus. Probleeme ei ole alla surutud. Ukrainas ei ole nii, et tuleb ainult üks sõnum, sealne ajakirjandus julgeb neid probleeme kajastada küll. Võrreldes näiteks Venemaaga puudub Ukrainas infomonopol. Venemaal jõuavad avalikkuse ette need korruptsiooniskandaalid, mille uurimine on võimuladvikule vajalik.

Ma olen Ukraina osas väga optimistlik. Eestis võttis see aega aastatel 1991-2000, mil me võisime öelda, et nüüd on Eesti korruptsioonitasemest rääkides enam-vähem rahuldav riik. Nad peavad aru saama, et Ukrainas tuleb see aeg korrutada vähemalt kahega. See on ühe inimpõlvkonna küsimus, kuna see jama on kestnud kordades kauem.

Olen ise Ida-Ukrainas kokku puutunud korruptsiooniga piiril. See on ju otsene julgeolekurisk?

Korruptsioon piiril on väga tõsine julgeolekuküsimus ja näiteks ameeriklased on liigitanud piiriga seotud korruptsioonijuhtumid FBI ühe prioriteedi hulka. Ameeriklased ütlevad, et sellest sõltub, kui hästi on nende piir kaitstud terroristide vastu. Kui täna laseb tolliametnik läbi kilo marihuaanat, siis homme läheb sellesse lennukisse pomm.

Tuletame meelde 1990-ndate Eestit. Tollipunktides vahistati vahetuste kaupa korruptsioonikahtlusega inimesi. Täna ei tuleks see kõne alla, kuna meie ühiskond on juba aastaid sellest aru saanud ja kuhu ukrainlastel on veel pikk tee minna. Aga sõda on toonud selle arusaamise väga palju lähemale. Kui keegi on rikastunud mingi hanke kaudu või keegi on loonud varifirma ja müünud selle kaudu kütust, siis see tähendab, et rindele jätkub vähem ressursse. Läbi valu ja läbi vere on see teadmine hakanud kohale jõudma.

Ukrainlased on mitu korda meie käest küsinud, et kuidas on võimalik, et te olete korruptsioonitajumise indeksis meist sada kohta eespool. Eestil õnnestus päris hästi luua endast positiivne kuvand, kuna me ütlesime üsna varakult, et meie jaoks tähendab korruptsioon kõike seda, mis seondub nõukogude võimuga. Sallimatus nõukogude mineviku vastu ei ütle tänapäeval Eesti noortele mitte midagi, aga Ukrainas ütleb. See mentaalne muutus on seal toimunud, nad on aru saanud, et korruptsioon pärineb võõrast keskkonnast.

Eerik Heldna sõnul võtab korruptsiooni alandamine tänase Eesti tasemele Ukrainas aega ilmselt terve inimpõlve. Foto: FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA

Eestis tuli see ju ka vaevaliselt ning veel mõned aastad tagasi kõlas siin kriitikanooli, et miks me sellega nii aktiivselt tegeleme ja kas olukord on ikka nii halb? See kõik on meil ka olnud, lihtsalt Ukrainas on need huvid ja panused kordades suuremad.

Eestis ei ole tõsiseid oligarhe kunagi olnud. Aga Ukrainas on. Kas on siiani?

Oligarhid ja poliitiline korruptsioon on Ukrainale kõige vahetum julgeolekuoht. Kui organiseeritud kuritegevus hakkab omama sellist mõjujõudu, et tema kaudu on võimalik suunata poliitilisi protsesse, siis ei saa enam riigis kindel olla. Sel juhul on tegemist riigi tunnuseid omava organiseeritud kuritegeliku ühendusega. Sellise tasemega korruptsiooni vastu ei saa enam võidelda politseiliste meetoditega, see võib hukutada terve ühiskonna.

Korruptsiooni on igas riigis, pole mitte ühtegi korruptsioonivaba ühiskonda. On olnud skandaale Soomes, Saksamaal ja Prantsusmaal, aga nendes riikides ei ole korruptsioon muutunud riigi valitsemise vahetuks osaks. Ukrainas omab üks või teine oligarhiline klann mõjujõudu, aga olukord on hakanud minema paremaks.

Mida te Ukraina koolitustel siis õpetate?

Üks osa korruptsioonitõrje koolitusest, mida me viime koos kolleegidega politsei- ja piirivalveametist läbi Ukrainas, on see, kuidas näha ohu märke oma organisatsioonis sees. Kõige hullem on see, kui korruptsioonivastase võitluse üksus ise kaotab usalduse. Hiljuti loodud Ukraina Korruptsioonitõrje Agentuuril NABU on praegu väga oluline hoida oma mundriau ja plekitu särgiesine, sest usaldust taastada on väga keeruline.

Oleme õpetanud konkreetselt näiteks seda, kuidas me Eestis töötame. Kuidas meil toimub protsess alates esimesest kuriteoteatest kuni kriminaalasja prokuratuuri viimiseni. Ukraina keskmise uurija professionaalne tase ei jää meie omadele kordades alla. Me ei pea seal õpetama alates A-st ja O-st, pigem vajavad nad julgustamist ja nad hindavad kõrgelt seda, et me räägime nendega nagu võrdne võrdsega. Pärast nädalast koolitust Ukrainas toome me nad Eestisse ja  näitame neile, kuidas me hakkame tõendeid koguma, kuidas me läheme prokuratuuri ja kuidas me suhtleme järelvalveorganitega.

Nende jaoks oli üllatav kogeda, et me ei suhtu oma töö üle järelvalvet teostavatesse asutustesse, teiste hulgas parlamendi järelvalvekomisjoni, nagu kurja vastasesse. Mingil hetkel tundub, et sa tunned tänases Ukrainas ära Eesti 20 või isegi 25 aastat tagasi.

Nad teavad, et meil õnnestus, ja siis nad uurivad, kuidas meil õnnestus. Esimene asi on usaldus kohtuvõimu vastu. Eestis ei ole kunagi olnud, isegi 1990-ndate alguses mitte, lausmäda kohtuvõimu. Meil võis olla madal usaldus politsei vastu, meil võis olla nõrk prokuratuur ja veel väga palju probleeme, aga kohtuvõim toimis alati. Eestis ei mindud kunagi ka kõlavate ja sümboolsete lahenduste teed, et loome eraldi korruptsioonivastase agentuuri, korruptsioonivastase prokuratuuri ja korruptsioonivastase kohtu. Neil on seal taolisi instantse mitu ja nad küsivad, et miks Eestis seda ei ole. Me ei ole kunagi hakanud ütlema, et tehke nii nagu meie ja seda on nad kõrgelt hinnanud. Me oleme rääkinud oma kogemustest ja öelnud, et võib-olla ongi suures Ukrainas mõistlik luua korruptsioonitõrje agentuur ja korruptsioonivastane kohus. Kui nad näevad, et me ei räägi ainult oma eduloost vaid ka läbikukkumistest, siis tekib usaldus.

Muide ka meie uurijatel ja politseiametnikel on Ukraina kolleegidelt palju õppida.

Kui erinevad on Ukraina erinevad piirkonnad?

Kui te vaatate Eestit, kas Tallinna, Sillamäe, Saaremaa ja Võru elu erinevad omavahel? Ukraina puhul on sama lugu. Loomulikult on regioonidel oma eripärad näiteks sissetulekute ja tööhõive osas, aga ei saa öelda, et Ukrainas on näiteks neli täiesti erinevat riiki.

Kuidas te oma koolituste edu mõõdate?

Ma olen üsna skeptiline arvnäidikute panemisele koolituse tulemuse mõõtmiseks. Loomulikult me kogume kümnepalli skaalas tagasisidelehti ja alati jätame ka võimaluse vabas vormis kirjeldada, mis meeldis ja mis ei meeldinud. Positiivne on see, et oleme saanud ka kriitikat, mis näitab, et teemasse on süvenetud. Oleme saanud mõistlikke ettepanekuid selle kohta, mida nad tahavad kuulda ja millest nad ei ole huvitatud. Kõige positiivsem tagasiside on see, et suhelda soovitakse ka edaspidi.

Eerik Heldna: suhtumine loomadesse ja vangidesse näitab ühiskonna küpsust. Foto: FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA

Ukraina kolleegidele meeldis väga üks õppereis Tartu vanglasse, see oli nende jaoks üks inimliku õiguskultuuri parimaid näiteid. Ka eksinud inimestesse, ükskõik mida nad ka toime on pannud, ei saa suhtuda nagu kõntsa. Kui sa suhtud nendesse nagu kõntsa, saad sa vanglast tagasi ka kõntsa. Ühiskonna arengutaset näitavad laias laastus kaks asja: suhtumine loomadesse ja suhtumine vangistustingimustesse. Kui nendele asjadele pööratakse tõsist tähelepanu, siis see näitab, et ühiskond on esmase arenguraskuse ületanud.

Kui palju olete kohanud Ukrainas suhtumist, et «teil saab aga meil ei saa»?

Suhtumist, et teil saab niimoodi teha, aga meil ei saa, on hästi palju ja kahjuks ka noorte seas. Sellistele väidetele tuleb vastata pragmaatiliste näidete, mitte emotsioonidega. Näiteks: teil on palju inimesi viisavabadust kasutades liikunud mõneks ajaks Euroopasse ja hakanud ka tagasi tulema. Kas nad on proovinud midagi muuta? Või selline näide: kui sõda 2014. aastal algas, oli Ukrainal võimalik rindele saata vaid mõni tuhat inimest, aga sinna läks palju vabatahtlikke, mis tähendab, et kodanikuühiskond on olemas.

Klassi ette ei tohi kunagi minna vähese kodutööga. Sa pead päris palju selle ühiskonna kohta lugema ja huvi tundma, klassi ees tuleb olla kirega. Tuleb veenvalt öelda, et Ukraina julgeolek on Eesti julgeoleku lahutamatu osa ja nad oskavad seda hinnata. Ma usun täiesti siiralt, et mida paremini läheb Ukrainal, seda paremini oleme meie siin kaitstud.

Idapartneritele pakuvad abi erinevad Euroopa riigid. Kui palju tuleb ette seda, et erinevad riigid viivad samale sihtrühmale läbi sama koolitust?

Doonorriike on mitmeid ja kõik abiprogrammid ei tule ühe koordineeriva keskuse kaudu, seetõttu võib olla ka dubleerimist. Aga nad on ka veidi üleküllastunud sellest koolitusabist. Nüüd on ukrainlased hakanud oma soove väga selgelt sõnastama ja viimasel paaril aastal on ka projektide koordineerimine erinevate riikide vahel paranenud.

Ukrainlased hindavad kõrgelt just praktilisi kogemusi ja mitte nii väga teoreetilisi loenguid. Eestlaste suur pluss on see, et me oleme tulnud sarnasest taustsüsteemist, meie eeliseks on edulugu, vähene bürokraatia ja keelebarjääri puudumine. Inglise keeles on seal loengut keeruline läbi viia, kuna suur osa ei valda keelt sellel tasemel ja nende vene keele oskus on kõigil päris hea, eriti Kiievi piirkonnas.

Oluline on tuua ka neile arusaadavaid näiteid – Eestis olid aastatel 1997 ja 1998 sellised probleemid, mis suure tõenäosusega tähendab Ukraina stsenaariumis, et neil on ka sarnased probleemid. Selliste näidete toomine oleks väga paljude teiste riikide ekspertide puhul pehmelt öeldes raskendatud.

Mingites niššides võib Eesti tulevikus täiesti vabalt võtta juhtrolli. Me peame muidugi arvestama ka oma piiratud inimressursiga. Kui me saadame ühe kuu jooksul oma väga head professionaalid nädalaks Ukrainasse ja järgmisel nädalal võtame Ukraina grupi siin vastu, siis Eestis võib mingi asi nende põhitöös jääda tahaplaanile.

Aga nad hindavad just praktikuid. Pole mõtet kaasata koolitusse inimesi, kes kakskümmend aastat tagasi on midagi teoreetiliselt teinud.

Ukraina korruptsioonivastaste jõustruktuuride kõige suurem lastehaigus on teineteise altkulmu põrnitsemine, mida esines ka 1990-ndatel Eestis. Usaldamatus ja „mina olen teistest parem“ suhtumine. Eluterve konkurents on mõistlik, aga kui see muutub vastutöötamiseks, siis on see ohtlik. Ja seda on Ukraina jõustruktuurides veel väga palju.