Raul Rebane peab meediavabaduse garandiks ajakirjandusjuhtide kindlameelsust
Järelvaadatav ja täismahus loetav!

«Ajakirjandusjuhtide selgroog on praegu üks Eesti riigi kõige suuremaid tugesid,» rääkis meediaekspert Raul Rebane täna saates «Otse Postimehest». «Kui see pehmeks lüüakse, siis võib palju suurem struktuur kokku kukkuda, kui me ette kujutame.»

Missugune on eesti ajakirjanduse tervis, olukord suures pildis?

Eks ta natuke ärev ole. Kui ma käisin täna hommikul Vikerraadios, ei olnud mul vähimatki plaani siia tulla. Tuli väga palju reaktsioone – kui kõik asjad on hästi, siis tavaliselt ei tule. Põhjus on selles, et midagi on tõepoolest juhtunud. Aga see ei ole juhtunud ainult meil. Kui meil on kogu aeg olnud vaba ja demokraatlik ajakirjandus, siis nüüd on see kontseptsioon rünnaku all. Räägitakse täiesti avalikult ERRi kaotamisest, päitsete pähepanemisest, lühikese nööri otsa panemisest, ajakirjanduse hüsteeriast.

Üle pika aja on Eestis kaks suuremat meediakontserni on eestlastest eraomanike käes: Ekspress Grupp Hans H. Luige ja Postimehe grupp Margus Linnamäe omanduses. Kuidas on see eesti ajakirjanduse arengut mõjutanud?

Vaevalt on tähtsust rahvusel, tähtis on suhtumine ja arusaamine sellest, mis on meedia: kas ta on tehniline vahend mingisuguse maailmavaate edendamiseks või on ta sõltumatu ühiskonna informeerimise vahend. Asi läheb ohtlikuks siis, kui ta muutub grupi, seltskonna, maailmavaate, ideoloogia väljendajaks. Nii väikeses riigis nagu Eesti torkab see kohe silma. Väikestes riikides nagu Eesti on osutunud reguleerivaks avalik-õiguslik süsteem, mis on riigi ja rahva kontrolli all, mis peaks tagama sõltumatuse imago.

Missugust mõju näete praegusel omanikusuhete jagunemisel?

Olukorda, kus ajakirjandusega oldaks rahul, ei ole ma näinud, ja ma ei näe seda ka tulevikus. Mõningad märgid, mis õhus on, ei ole mulle meeldivad.

Vanasti peeti Postimeest Reformierakonna ajaleheks ja Päevalehte pigem vasakpoolseks. Kuivõrd te näete praegu, et suurtele päevalehtedele oleks mõne partei agenda lähedasem kui teise oma?

Niisugustes asjades eelistan ma alati uuringuid. Kui hakkab tekkima juurde mingi müüt – näiteks, et Postimees on Isamaa Kesknädal –, siis selle kahju on väga suur. Sellest tuleb kramplikult hoiduda. Olen ise ajakirjandusjuhina üle elanud selle aja: üks inimene tuleb uksest sisse ja ütleb: te olete see; teine tuleb sisse, ütleb: te olete too – siis on kõik hästi, kui öeldakse, et te olete kõikide häälekandja. Sellest baasimagost, et ollakse ühe erakonna häälekandja, tuleb kilomeetri kaugusele hoida. See mõjutab lugejat varem või hiljem, mõjutab finantstulemusi, mõjutab ühiskonda.

Poliitiline olukord on keeruline. Kuivõrd ajakirjanikud on praegu oma ülesannetega hakkama saanud?

Ajakirjanduse baasimago on Eestis olnud reeglina väga hea. Eriti heaks kujunes ta iseseisvuse saavutamise perioodil, kui ajakirjanikud valisid koos rahvaga sama tee – tihti taandudes ajakirjanduslikest põhimõtetest ja valides Eesti poole. Nõukogude ajal oli see väga keeruline, aga seda tehti. Seetõttu olid ajakirjanduse usaldusväärsuse protsendid äärmiselt kõrged. Kahetuhandendatel algas ajakirjanikuameti imago langus, ka palkade langus. Üheksakümnendatel olid ajakirjanikud piltlikult öeldes keskklassi liikmed, ka sissetulekutelt, siis toimus allapoole minek. See kestab mingil määral siiamaani, ja see on ülemaailmne protsess.

Ajakirjanduse üleüldine usaldusväärsus ei ole olnud kunagi nii madal kui praegu, ka teistes riikides. Meie oleme Eestis veel suhteliselt heas seisus. Meil on siiski rida väljaandeid ja inimesi suure usaldusväärsusega. Me ei kujuta ette, et saaksime ajakirjanike abita hakkama. Ebameeldivuse-õnnetuse-katastroofi skeemis peaksin praegust olukorda ebameeldivuseks, see ei ole veel õnnetus. Aga selle nimel, et ta ei muutuks õnnetuseks, tuleb võidelda.

Eile kurtis Mart Helme «Esimeses stuudios», et EKREst ei ilmu ajakirjanduses üldse positiivseid lugusid. Huvitav, miks see nii on?

EKRE poliitikutest on aastate jooksul ilmunud väga palju lugusid. Nad on väga palju sõna saanud, pigem on nad olnud eelisseisundis. See on üldse olnud parempopulistlike parteide eelis. EKRE on pika perioodi jooksul nautinud ajakirjanduse tuge, kuigi neile endale võib tunduda, et seda ei ole.

See, mis praegu toimub, on elementaarne, ja see ei saakski teisiti toimuda. Kui on võimalus, et mingi erakond pääseb valitsusse, siis on ajakirjanduse esmane ülesanne teha selgeks, kes on kes: mida võib neilt oodata, missugune on nende minevik, mida nad on öelnud.

Lugesin natuke aega tagasi, et «mis sest, kui ta ütles, et ERR tuleb hävitada». No vabandage, see inimene on võib-olla mõne aja pärast minister. See ei olnud nali, seda on öeldud kümme korda. Kas vastutus oma sõnade eest peab olema ainult ajakirjanikel või?

Ma olen aru saanud, et suuremalt jaolt on see nii.

See on jama. Vastutus on vastastikune. Kui nüüd hakkavad ministrikandidaatide nimed välja tulema – meil on Martin Repinski näide silme ees. Ajakirjandus peab selgeks tegema, kes need on, kes meid juhtima hakkavad.

Ikkagi,  te olete õppinud ja pikka aega praktiseerinud ajakirjanik. Kas teie oskaksite praegu EKREst positiivset lugu kirjutada?

Ma arvan, et oskaksin küll. Aga see ei ole nii, et loeme ette plussid ja miinused. See on ju absurdne, kui ma ütlen, et Marti Aavik (Postimehe arvamustoimetaja – VK), minge kirjutage EKREst positiivne lugu. Või et kaks positiivset lugu ja üks negatiivne – siis on tasakaalus: see ei ole ju niimoodi. Kirjutatakse vastavalt sündmusele, asjaoludele. Me kirjutame seda, mis on ühiskonnale oluline.

Ma vahendan siin Mart Helme sõnu, mitte oma seisukohta.

Isegi kogenud ja teenekad ajakirjanikud, kes lähevad poliitikasse, hakkavad hämmastava kiirusega võtma poliitilisi seisukohti ja unustavad ära ajakirjanduse kõige pühamad põhimõtted. Juhan Peegel ütles 33 aastat tagasi selgelt: õppige austama oma rahva muret ja rõõmu – mitte hindama või kasutama, aga austama. Kui on keerulised ajad, siis on ajakirjaniku vastutus väga suur.

Martin Helme, kes on ühtlasi rahvusringhäälingu nõukogu liige, on teinud nõukogule ettepaneku arutada «kallutatust demonstreerinud« ERRi ajakirjanike eetrist mahavõtmist. Missuguseks võiks see arutelu käia? Mis tulemuseni jõuda?

Pole õrna aimu, ei taha isegi ette kujutada. Minu meelest on see ettepanek täiesti… Ma ei leia sõnu. Pehmelt öeldes vale. Ringhäälingunõukogu peab järgima seadust. Paljudel nõukogusse kuuluvatel poliitikutel ei ole juba 20 aasta vältel mitte mingisugust ettekujutust meediast. Hämmastav on see, et nad ka seal nõukogus ei õpi, näiteks sotsioloogilist maailmanägemist. On tehtud kõige hullemaid ettepanekuid ERRi muuta, mis hävitaks ERRi kohe. Tuleb lähtuda sellest, et ERRi eri kanalite toode ei ole mitte saade, vaid programm tervikuna. See nägemus eeldab suure pildi nägemist. Poliitikud võtavad asja tihti nii, et neid saadetakse rahvusringhäälingu nõukogusse oma erakonna huvisid kaitsma. See on tugev maailmavaateline konflikt.

Kas teie hinnangul on ERRi ajakirjanikud millegi vastu eksinud?

Ma võin analüüsida mingit konkreetset saadet ja öelda, et sa tegid seda, teist või kolmandat. Kui tuleb signaal näiteks ombudsmanilt või avalik kriitika, siis lähme, arutame.

No aga võtame ühe konkreetse näite, mida on kritiseerinud ka Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits. See on AK «Nädala» lugu, kus loeti ette noorte kriitilisi kirju Jüri Ratasele. Kas selline saate ülesehitus oli toimetaja ja ajakirjaniku poolt korrektne või ei olnud?

Kas ma ise oleks seda teinud? Vaevalt. Kui ajakirjanik valis selle meetodi, siis on mul – kui ma olen peatoimetaja – õigus talle pärast öelda, et mulle see võib-olla ei meeldinud.

Kas te oleksite seda teinud?

Ilmselt mitte. Ma oleksin võib-olla leidnud mõne teise vormi.

20. märtsil kirjutas Delfi, et ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk on andnud ajakirjanikele juhised, kuidas koalitsioonikõnelusi kajastada: erilist tähelepanu tuleb pöörata erapooletusele. Tammerki sõnul on ERR saanud tagasisidet, et kajastus ei ole olnud selline, nagu ta sooviks näha. Ta ütles: «Osalt on etteheiteid vaja arvestada ja teatud kriitika on põhjendatud.» Kas see on suures pildis põhjendatud või ei ole?

Tarmu Tammerkil on oma roll. Ta jälgib programmide tasakaalustatust, võtab vastu kriitikat, teeb selle põhjal järeldusi ja annab nõuandeid. Osa neist tuleb järgida, osa mitte, sest ajakirjanikul on ka valikud: ta teeb oma tööd südametunnistuse järgi. Tammerk on kogenud inimene ja küllap ta saab õigesti aru. Aga vale on see, kui me läheme üksiku saate tasandile. Ringhäälingunõukogu liikmel peab olema võime vaata kogu suurt ERRi, kõiki kanaleid.

EKRE stiil on seni olnud pigem süüdistada ja rünnata konkreetseid ajakirjanikke.

See on ebaprofessionaalne. Nii ei tehta. Neile võib meeldida või mitte meeldida konkreetne saade – ringhäälingunõukogu liikme vastutus on teine.

Isamaa poliitik Mart Luik pani täna EKREga seljad kokku, nimetades meedias toimuvat hüsteeriaks. Kuivõrd on see hüsteeria-sõna siin kohane ja kuidas hinnata Mart Luige rolli EKRE toetamisel?

Sõna «hüsteeria» on siin kohatu. Mart Luik on hästi kiiresti minetanud oma ajakirjandusliku professionaalsuse selliste olukordade hindamisel ja on võtnud väga selgelt poliitilise positsiooni.

Te ütlesite täna hommikul Vikerraadios, et ühiskond peab rünnakule ajakirjanduse vastu selgelt reageerima. Missugust reaktsiooni te ootate, kuidas peaks see välja nägema?

Me oleme valinud oma tee: see on Euroopa, see on vabadus, see on vaba ajakirjandus. Nende valimiste peaküsimus ei olnud loomulikult maksud. Küsimus on demokraatias. Praegu näeme, et need suured väärtused pannakse kahtluse alla. Meedial peab demokraatlikus riigis olema õigus valida, teha lugu, anda tähendusi. Kui need (tähendused – VK) hakkavad tulema väljastpoolt, siis ei ole me enam see riik, siis on see teine. Mina ei taha teiseks muutuda. Eesti on 28 aasta jooksul läbi teinud kiire, laheda ja meeldiva arengu – just tänu sellele, et me oleme alati seisnud demokraatia positsioonil. Kui kuulen lühema keti otsa panemisest ja meediatöötajate vallandamisest, tunnen sügavat ohtu sellele väärtusskeemile, mis on meid siiamaani toonud, ja väga edukalt toonud.  

Ajakirjanike jaoks ongi kõige raskem see, et kõik see, milles me oleme kokku leppinud – isikuvabadused, vähemuste kaitse, aga ka Euroopa Liit ja NATO – on pandud kahtluse alla. Kahtluse alla on pandud liberaalne demokraatia. Kuidas peaks ajakirjanik suutma küsida ja debatte juhtida, kui see kõik on äkki uuesti küsimuse all?

Ajakirjanik on ka inimene. Tal on oma kodanikupositsioon ja maailmavaade. Tihti on ka väljaannetel omad seisukohad ja kirja pandud kohustused, nt ERRil. Ma ei näe, et siiamaani oleks intervjuude tegemisel tekkinud suuri probleeme. Tuleb lihtsalt järgida oma sisemist kompassi. Kui kõik need väärtused asetatakse kahtlusi alla – liberaalne demokraatia, EL, NATO, mida ka enamik ajakirjanikke peab väärtuseks –, siis (ajakirjaniku – VK) teesklemine, et neid ei peeta väärtuseks, ei vii küll kuskile.  

Kuidas peaks ajakirjanik reageerima, kui Mart Helme ütleb stuudios: «Süvariik tegutseb Euroopa Komisjoni huvides»?

Nad on öelnud ka seda, et on olemas mingisugune Euroopa Komisjoni homoagenda. Ma ei saa aru, mis see on. Ajakirjaniku kohus on küsida: mis see on? Selgitage, mismoodi see süvariik toimib. Ajakirjanduse ülesanne on saada vastused väga keerulistele küsimustele. Siis hakatakse seda pidama nokkimiseks ja hüsteeriaks – aga see ei ole hüsteeria. On suur hulk küsimusi, mis puudutavad Eesti tulevikku. Inimesed, kes varsti juga juhtima hakkavad, kannavad selle eest konkreetset vastutust. Kui nad ei ole võimelised selgitama, kuhu me läheme, vaid vastavad ainult loosungite tasemel, siis sellest ei piisa.

EKRE poliitikud on väljendanud, et liberaalne demokraatia ei ole nende jaoks väärtus. Mida on meil kaotada, kui see ei ole enam väärtus?

Kellelegi meeldib liberaalne demokraatia, kellelegi Ungari ja Poola, kellelegi Venemaa. Ja siis on vaadete konflikt. Davaite žit družno ja proovime ikka, äkki keegi lepib millegagi – see ei ole lihtne. Tuleb aeg, kus suured grupid peavad väljendama oma seisukohti. Ka mina räägin praegu meediast, mida ma ei ole teinud pikka aega – sest ma tunnen ohtu. Need, kes ohtu tunnevad, peavad sõna sekka ütlema. Ma ei näe, et oleks võimalik sellest olukorrast välja tulla nii, et ei tekiks vaadete konflikte. Need on juba olemas.

Kuivõrd te näete enesetsensuuri ohtu olukorras, kus ajakirjanikke ja ajakirjandust pidevalt rünnatakse?

See on juba olemas, näen selgeid märke. Ajakirjandusjuhtide selgroog on praegu üks Eesti riigi kõige suuremaid tugesid. Kui see pehmeks lüüakse, siis võib palju suurem struktuur kokku kukkuda, kui me ette kujutame. Jalad vastu maad ja selg sirgeks, mitte alluda provokatsioonidele ja rünnakutele. See on täiesti lubamatu, mis toimub.

Missugune võiks olla praegu sündimisel oleva võimuliidu teokssaamise mõju ajakirjandusele?

See sõltub ajakirjandusest endast. Koalitsioonid tulevad ja lähevad. Ma mõistan oma tuttavate läbielamisi Poolas ja Ungaris, kes ärkasid ühel päeval üles – ja riik oli muutunud. Ehmatusega taipasid nad, et enam ei saa tagasi seda, mis oli. Ise andsime ära. Arvan, et ei see ega järgmine koalitsioon too nii radikaalseid muutusi, nagu me kardame, aga lammas olla ei tohi. Ei tohi kõike ise käest ära anda.

Tagasi üles