Piiskop Jourdanile oli Notre-Dame aastaid kodukirik

Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan käis Pariisis elades sageli missal just Jumalaema kirikus.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan räägib Jumalaema kirikust, meenutab ta nii seda, kuidas ise Pariisis elades seal tihti missal käis, kui ka teab endise ehitusinsenerina, millisest reeglite rikkumisest võis põleng saada alguse.

Mis oli teie esimene emotsioon, kui te neid põlengu pilte nägite?

Ma olen Pariisis elanud 17 aastat, õppinud seal just ladina kvartalis, mis asub Jumalaema kiriku lähedal. Käisin päris sageli missal just seal.

See kirik on osa minu minevikust Pariisis. Ja osa Prantsusmaa vaimulikust traditsioonist.

Vahel piisab ühe inimese eksimusest juhtub katastroof, mis mõjub mitte ainult kogu rahvale, vaid kogu maailmale.

See kirik on kõigi prantslaste jaoks nagu osa meist – osa meie ilukirjandusest, Victor Hugo tuntuim romaan on kirjutatud just Jumalaema kirikust. See on raske kirjeldada. Selline asi, mille juhtumisele ma poleks kunagi mõelnud.

Täna õhtul kell 21 eesti aja järgi pidi olema Prantsusmaa presidendi [Emmanuel Macroni] oluline kõne seoses meeleavaldustega. See jäi ära, sest president läks Jumalaema kiriku juurde.

Ma tunnen natuke Pariisi uut peapiiskoppi Michel Aupetiti. Arvan, et tal on praegu väga rasked momendid. Nii peapiiskop kui tema abid on sündmuspaigal.

On selge, et see on väga suur šokk kõigile katoliiklastele, sest Jumalaema kirik kui Pariisi katedraal oli tõesti üks sümbol kõigile Prantsusmaa katoliiklastele. Vaatame, mis temast homseks järele jääb. Fassaad jäi püsti, aga kuni põleng lõppeb, pole selge, mis on lõpptulemus.

Lugesin uudistest, et vähemalt osaliselt oli see kirik restaureerimisel. Kas seal pidanuks siiski toimuma ka alanud püha nädala missad?

Jumalaema kirik on Pariisi peapiiskopkonna peakirik. Seal toimuvad väga olulised ja suured teenistused. Eriti püha nädala ajal. Juba sadu aastaid on olnud tuntud Jumalaema kiriku paastuaja jutlused.

Muidugi on see täielik katastroof. Muidugi jääb pühade teenistus nüüd ära. Aga Pariis on suur, kirikuid on palju. Kuigi kogu Pariisi katoliikluse jaoks on see väga karm.

Seda, et kirikud põlevad maha, kahjuks juhtub. Mitte sageli ühe inimelu jooksul, aga sajandite jooksul on seda juhtunud päris sageli.

Kui midagi on kogu aeg su silmade ees, siis sa ei tunne sellest puudust, isegi unustad. Aga kui seda enam ei ole, tunned suuremat puudust. Seetõttu loodan, et Pariisi rahvas võtab end kokku ja nad püüavad uuesti üles ehitada kõik, mis on võimalik.

Saan aru, et prantsuse katoliku kirikul on praegu rasked ajad. Kirikuid kui selliseid on seal viimasel ajal päris palju rünnatud.

Jah, aga täna õhtul öeldi, et on siiski päris selge, et see tulekahju on seotud kirikus tehtud renoveerimistöödega. Ei olnud teisi spekulatsioone.

Muidu olen küll lugenud, et poole aasta jooksul on rünnatud või põletatud umbes 10-12 katoliku kirikut. See on natuke rohkem kui tavaliselt, aga peab ka ütlema, et kogu Prantsusmaal on umbes 40 000 kirikut. Viimasel ajal on olnud trend, et toimub natuke rohkem selliseid intsidente, aga see ei ole massiline.

Ja Jumalaema kirikuga on teised lood. Nüüd hakatakse loomulikult uurima, et kuidas see tulekahju tekkis. Pealekauba tööpäeva lõpul. Tavaliselt firmad, kes töötavad sellistes kohtades, peavad siis, kui nad kasutavad midagi, mis on seotud tulega, olema vähemalt tund aega pärast tule viimast kasutamist kindlad, et mitte midagi ei põle.

Kui see põleng algas kell 19, siis mulle tundub, et peab uurima, kas keegi ei täitnud oma kohustusi. Vahel piisab ühe inimese eksimusest juhtub katastroof, mis mõjub mitte ainult kogu rahvale, vaid kogu maailmale.

Mis on läinud, on läinud. Ma palvetan vaese peapiiskop Aupetit’ eest, et Jumal annaks talle jõudu jätkata oma ametit sellise probleemiga. See on midagi, mida ma ei soovi kellelegi.

Tagasi üles