Vahetunniaegne lärm võrdub tootmistsehhi müraga

Vahetund Tartu Raatuse gümnaasiumis.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Koolilaste müramõõtmistöödest selgus, et vahetunni ajal võib lärm küündida 100 detsibellini. Kui selline müra oleks tootmishoones, siis peaks tööline kõrvaklappe kandma.

MTÜ Ökokratt korraldatud laste uurimustöödest tuli välja, et kõige lärmakamad kohad koolides on koolisööklad ja koridorid, kus veedavad oma vaheaega algklasside lapsed.

«Kõige suuremaks näitajaks tuli esmaspäeval kolmanda vahetunni ajal algklasside õpilaste korpuses tulemus 103,9 detsibelli (dB). Seal jooksid parasjagu ringi 18 last, kes mängisid kulli ja karjusid,» kirjutab Tartu Raatuse gümnaasiumi 11. klassi tüdruku Merlin Grosberg oma töös.

Raatuse koolitüdruku mõõtmistulemuste järgi algklasside lapsed mitte ainult ei lärma vahetunni ajal, vaid suudavad korralikult lärmi lüüa ka süües. Nii näitas Vernier’i helivaljuse mõõdik lärmi tasemeks 1. kuni 4. klassi söögivahetunni ajal 90,1 dB. Raatuse kooli keskmine müratase oli 75,7 dB, vahetunni ajal koridoris aga 81,3 dB.

Ka Hiiumaa Käina gümnaasiumis küündis lärm sööklas ja vahetunni ajal 88 detsibellini. Aga pea sama suur lärm valitses seitsmenda klassi koolipoiste Karl Meldorf ja Mattias Aksli mõõtmistulemuste järgi ka eesti keele tunnis.

Tartu Raatuse koolis tehtud küsitlustest selgus, et koolilapsi endid lärm koolis häirib ning enamiku arvates tuleks selle piiramiseks midagi ette võtta.

Olmemüra kohta normid puuduvad

Terviseameti peaspetsialisti Margus Mihkelsoo sõnul on tegemist ilmselt olmemüraga ja selle kohta norme ei ole. «Selle kohta, mida inimesed omavahel räägivad, norme kehtestada ei saa, sest ei saa ju kellelgi suud kinni panna,» sõnas Mihkelsoo. Ta lisas, et pole olemas ka mõõtmismetoodikat. «Kuidas seda mõõta, kas panema lapsed korraga kisama?» küsis ta retooriliselt ja lisas, et just seetõttu ei olegi norme kehtestatud. Ta lisas, et koolides on õpetaja ülesanne tagada rahu ja vaikus klassis.

Mihkelsoo sõnul hakkab müra kuulmisele kahjulikult mõjuma alles siis, kui ületab 70, 80 detsibelli. «Siis tuleks kasutada kaitsevahendeid,» leidis ametnik. Küsimusele, kas lapsed peaksid lärmakasse sööklasse minnes kõrvaklappe kandma, vastas Mihkelsoo, et «teoreetiliselt küll.»

Mihkelsoo sõnul ulatub paljudes kohtades, kus tehakse masinatega tööd, müra 75-80 detsibellini. «Seal peaks töökaitseinspektor kontrollima, kas kasutatakse kõrvaklappe,» tõi ta näite. Mida tugevam on lärm, seda lühemat aega lubatakse selles keskkonnas viibida. Nii näiteks võib 78 dB müra korral olla ruumis ilma kõrvaklappideta neli tundi.

Mihkelsoo sõnul tekitab liigne lärm tervisekahjutusi juhul, kui viibida selles keskkonnas pikemat aega. «Kui te käite kinos, kus on tugev helitase, siis kulub kuulmisorganil nädal aega taastumiseks. Nii et kui iga päev kinos käia, siis saate ka kuulmiskahjustuse,» tõi ta näite.


Võidutööde õpilasi juhendasid Käina keskkooli õpetaja Anneli Salumaa ja Tartu Raatuse gümnaasiumi õpetaja Liivi Plint.

Näited müratugevusest

• Sosin 1 m kauguselt on 20 dB
• Praktiliselt vaikne ruum - 40 dB
• Keskmise valjusega jutuajamine 1m kaugusel - 60 dB
• Inimesi täis ruum ja enamik tootmistsehhe - 75 dBA
• Sõiduauto 15 meetri kauguselt - 75 dB
• Tiheda liiklusega tänav - 80-90 dB
• Lihv- ja treipinkide töö – 75 – 85 dB.


Allikas Käina keskkooli õpilaste Elina Jõpiselja ja Laura Tammeranna töö
 

Tagasi üles