/nginx/o/2017/10/03/7168235t1he26b.jpg)
/nginx/o/2019/04/25/11975889t1hf93d.jpg)
Lastekaitsetöötajal on seadusest tulenev õigus ja kohustus sekkuda pere siseasjadesse ka ohu kahtluse korral, toonitas sotsiaalkindlustusamet vastuseks päringule teemal, kas vägivallakahtlus on perekonna siseasi – nagu väitis siseminister Mart Helme – või mitte.
Neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil mõistis siseminister Mart Helme hukka selle, et pärast Marti Kuusiku perevägivalla kahtlusi on nende perekonna siseasjadesse sekkunud lastekaitsjad ja naisteorganisatsioonid.
«See on minu jaoks õõvastav, see on minu jaoks vastuvõetamatu. Ma ei saa kuidagi heaks kiita seda, et juba lähevad selle perekonna ukse taha mingisugused lastekaitsjad ja mingisugused naisteorganisatsioonide esindajad, kes sekkuvad selle perekonna siseasjadesse,» ütles Helme.
Sotsiaalkindlustusameti esindaja sõnul on lastekaitse töö ja juhtumite lahendamisel esmatähtis laste turvalisus ja heaolu ning alati on eesmärk abistada last ja tema pere. «Lastekaitsetöötaja täidab seadusest tulevat ülesannet ning tal on õigus ja kohustus sekkuda pere ellu ka siis, kui tegemist on ohu kahtlusega,» toonitas sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna Põhja piirkonna juht Kaja Rattas.
«Lastekaitsetöötaja täidab seadusest tulevat ülesannet ning tal on õigus ja kohustus sekkuda pere ellu ka siis, kui tegemist on ohu kahtlusega.»
Rattas lisas, et laps on abivajav siis, kui pole tagatud tema turvatunne, areng ja heaolu. «Hoolimata sellest, mil määral on laps täiskasvanute vahel toimuvast teadlik, on lähisuhtevägivalla juhtumite puhul lapse heaolu kahjustatud ning tegemist on kindlasti abivajava lapsega. Vägivalla pealt nägemine kahjustab last rängalt ning sõltuvalt lapse vanusest võib teda ähvardada lisaks emotsionaalsele traumale ka füüsiline oht.»
Olukorras, kui kohalik omavalitsus saab teate abivajavast lapsest (näiteks teade lähisuhtevägivallast või selle kahtlusest peres, kus kasvavad lapsed), püüab lastekaitsetöötaja saada kiiresti kontakti pereliikmetega ning peret külastatakse esimesel võimalusel.
«Vesteldakse ka lastega. Kodukülastus ja ka vestlus pereliikmetega on lastekaitse töös tavapärased osad. Loomulikult tuleb suhtlemisel perega tagada, et ei seataks kannatanut ja lapsi uuesti ohtu,» lisas Rattas.
«Koduvägivalda ei saa kunagi pidada pelgalt perekonna siseasjaks.»
Peale informatsiooni kontrollimist ja esmast hindamist, saab lastekaitse töötaja otsustada, kuidas juhtumiga edasi tegeletakse ning leida perekonnale vajalikud abimeetme. Ohvrist lapsevanemat saavad abistada ka sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajad, naiste tugikeskus või teised abiorganisatsioonid.
«Koduvägivalda ei saa kunagi pidada pelgalt perekonna siseasjaks,» toonitas Rattas. Vägivalla poolt nõrgestatud olukorras vajab kogu pere abi, kuna pere enda ressursid võivad olla kahjustatud. Lapsed ei suuda oma õiguste ja huvide eest ise seista ja toetuvad igakülgselt täiskasvanutele. Peres, kus üks vanem võib olla vägivallatseja ja teine ohver, võib ka lapse olukord olla üsna kaitsetu. «Seda arvestades on just kõrvalseisjate märkamine ja reageerimine määrava tähtsusega,» selgitas Rattas.
«Kõrvalseisjate märkamine ja reageerimine määrava tähtsusega.»
Ta pani lugejatele südamele, et iga inimese kohustus on teavitada abivajavast lapsest sotsiaal- või lastekaisetöötajat.
Oma murega ja küsimustega saab alati pöörduda ka lasteabitelefoni 116 111 poole. Kes helistada ei saa või ei taha, saab kirjutada konsultandiga kodulehekülje www.lasteabi.ee kaudu.
«On oluline, et just lapsed teaksid, et murest, millest mingil põhjusel ei saa rääkida oma vanemaga, võib rääkida lapse jaoks turvalise täiskasvanuga, kas siis perearsti, klassijuhataja, mõne sugulase, politseiniku või helistada lasteabitelefonile 116 111,» lisas Rattas.
Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse liige Eha Reitelmann:
Naiste tugikeskused saavad aidata siis, kui ohver ise seda abi soovib. Meie tugikeskused ei survesta ohvrit, ei suru talle oma vaateid ja arusaamu peale, kuna just sellist lähenemist on ohver kogenud oma vägivaldsete partneri poolt. Naiste tugikeskuste eesmärk on naist jõustada seni, kuni naine ise on valmis tulema vägivaldsest suhtest välja ja enda eest seisma. Mõnel naisel võtab see aega aastaid või isegi aastakümneid.
«Mõnel naisel võtab see aega aastaid või isegi aastakümneid.»
Käitume juhtumipõhiselt. Kui lähisuhte vägivallast teatab näiteks naaber, kes kuuleb kõrvalkorterist vägivallale viitavaid hääli, ja küsib, mida teha, siis soovitame neil politsei kutsuda. Sama soovitame kõigil juhtudel, kui tegu on otsese ohuga kellegi elule või tervisele.
Kui aga helistab näiteks varjatuma vägivalla all kannatava naise töökaaslane, sugulane või sõber ja küsib nõu, kuidas seda naist aidata, siis on lähenemine erinev. Esmalt selgitame helistajale, kui raske on vägivaldsest suhtest lahkuda ning miks ohver ja vägivallatseja nii käituvad. Seejärel soovitame, mida ja kuidas võimaluse korral ohvriga rääkida, teda julgustada ning toetada, motiveerida teda spetsialistidelt abi otsima. Kindlasti rõhutame, et naiste tugikeskused on valmis 24/7 abistama ja palume neil anda ohvrile tugikeskuse kontaktid, samuti ohvriabi kontaktid.
Tugikeskustelt küsitakse üpris sageli nõu, kuidas käituda, kui on kahtlus, et mõne lähedase inimese peres toimub vägivald, aga päris kindel selles ei olda. Meie soovitus on juhul, kui küsija suhe arvatava ohvriga on piisavalt usalduslik, proovida nelja silma all viibides kirjeldada, mida olete märganud, väljendada oma hoolimist, küsida, kas ta sooviks teiega midagi jagada või vajaks teie poolt mingit abi. Soovitada naistel tugitelefonile 1492 või naiste tugikeskusesse helistamist, kus on võimalik täiesti anonüümselt oma probleemidest rääkida ja koos kogenud töötajatega erinevaid võimalusi kaaluda, või helistada ohvriabi kriisitelefonile 116 006.
Koostööd PPA ja lastekaitsega teevad naiste tugikeskused pidevalt, kuid see koostöö on ikkagi seotud konkreetsete vägivalla juhtumitega, mis on meieni jõudnud, ja toimub naise teadmisel.
Vägivalla kahtlus võib tekkida paljude perede suhtes, kuid see ei anna kohe alust sekkuda nende pereellu. Sekkumiseks peab olema õiguslik alus, sekkuda saavad ametiisikud, kellel on selleks vastavad volitused, eelkõige õiguskaitseametnikud, aga ka lastekaitsetöötajad oma volituste piires.