XXVII laulupeo sümfooniaorkestrite liigijuht Hando Põldmäe jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest, repertuaarist ja mälestustest.
Saame tuttavaks: sümfooniaorkestrite liigijuht Hando Põldmäe
Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid muusikani ja mis on Sind selle juures hoidnud?
Pilliõpinguid alustasin 12-aastaselt Tartu 1. lastemuusikakoolis trompeti erialal. Esimene õpetaja oli Ilmar Lääne. Lisaks käisin viiuli tunnis „Vanemuise“ teatri orkestrandi Elmar Värvi juures.
Lapsena tahtsin saada vedurijuhiks, seejärel loomaarstiks. Teismeeas tekkis teadmine, et muusiku elukutse on minu jaoks ainuvõimalik. Aukartus muusika ees oli alguses väga suur ja ega see ole kuhugi kadunud tänagi. Minu jaoks on muusika üks täiuslikumaid elu ekvivalente, mis pakub lõputult paralleele ja samastumisvõimalusi.
Mida tähendab Sinu jaoks saabuva peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?
Seisund, mida armastuseks nimetame on igale väga isiklik ning seotud erinevate tundekraadidega. Aga teatud punktis lainepikkused koonduvad ja muudavad mõne nähtuse või olukorra energeetika eriliseks. Usun, et üks selliseid võimsa energeetika kandjaid on ühine äratundmine, et kodukoht on üks ja ainus. See on meie paik kogeda, tegutseda, võita ja kurvastada. Armastades oma kodu muudame selle mõõtmatult suureks.
Millise ootusega lähed vastu tänavusele laulu- ja tantsupeole?
Tänavune pidu on minu jaoks eelmistest erinev, kuna esmakordselt on võimalus ennast proovile panna sümfooniaorkestrite liigijuhina. Olen orkestrite tegemistega seotud olnud neljal laulupeol ja tundub, et midagi on saanud selgemaks.
Meie laulupidude 150-aastast ajalugu võib endale ette kujutada ühe meeldiva vääramatu jõuna. Täna on meie kord sellele hoogu anda ning hoolitseda uute laineharjade kerkimise eest.
Enne iga laulupidu on vaja end tõsiselt häälestada, et erakordset emotsionaalset jõudu kandva lainega kohtumine ei oleks ootamatu. Aga, kui pidu kord käes, siis enam pikalt aega mõelda ei ole. Tuleb vaid lasta hoovusel end kanda. Võib-olla on see tunne sarnane tornist laskuva suusahüppaja või hiidlaine harjal triiviva surfariga.
Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?
Mulle tundub, et sümfooniaorkestrid saavad tänavusel peol repertuaari üle küll rõõmsad olla. Oleme saanud meie heliloojatelt 4 uudisteost ja praegu paistab, et nende loojad on esitusaparaadi olemuse päris hästi ära tabanud. Uudisteoseid tellides oli sümfooniaorkestri lugude puhul üheks märksõnaks „sisult tihe, faktuurilt hõre“. See tähendab, et loo raskusaste oleks mõõdukas, kuid sisuliselt ei ole võimalik teha järeleandmisi.
Meie heliloojad Jonas Tarm, Tõnu Kõrvits, Ülo Krigul ja Ardo-Ran Varres on kirjutanud väga ilusa uudisloomingu paleti. Sinna juurde lisandub varem loodust Villem Kapi 2. sümfoonia 3. osa. Ja kokku tuleb tervik millele annaksin nime „Eesti sümfoonia“.
Esimene osa on pidulik avang Jonas Tarmi looga „Päike laulab“. Seejärel kõlab mõtlik, rahulikult algav ja võimsalt kulmineeruv „Päikesele“ Tõnu Kõrvitsalt. 3. osa on rustikaalne skertso Villem Kapilt ja lõpetuseks kõlab sisenduslik finaal Ülo Kriguli teosega „Tornikella kaja“. Sellele järgneb Ardo-Ran Varrese koondorkestrile kirjutatud lugu „Eesti muinasjutt“, mida pakutakse esituse järgselt justkui lisapalaks.
Kava sisulist telge kannab end ühel või teisel moel ilmutav rahvamuusika motiivistik.
Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?
Kui püsib eesti keel ja siin maal tegutsevad jätkuvalt eestlased, siis ei jää tõenäoliselt ka laulupeo 200. sünnipäev pidamata. Küsimus on formaadis, millist tundeelamust ja ühendavat jõudu see kannab.
Õnneks ei ole minu teada veel välja mõeldud ühtegi virtuaalset keskkonda, mis tekitaks inimeses sarnast resonantsi nagu kümnete ja sadade tuhandete koosolemine. Oleme viimastel kümnenditel tunnetanud järjest suuremat püüdlust laulupidude sisulise terviklikkuse poole ja olnud tunnistajad järjest tõusvale kunstilisele tasemele. Sellised muutused ei teki iseenesest ja ei kesta inertsist kuigi pikalt.
Pidude kompositsioon ja tähenduslikkus on olnud Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse, kunstiliste juhtide, dirigentide ja tantsujuhtide katkematu töö ja pühendumuse tagajärg.