FOTO: Piret Räni

„Kõige efektiivsem motivaator ongi ehk ühiskondlik kriis,“ väidab Tallinna Ülikooli professor Liisi Keedus. „Tihtipeale tuleb teadlasel uutmoodi mõelda, et oleks võimalik ühiskonnaga dialoogi astuda.“

Poliitilise filosoofia professoril Liisi Keedusel õnnestus mõni aeg tagasi edukalt taotleda Euroopa Teadusnõukogu (ERC) grant projektile, mis uurib eurooplaste progressiusku ja võrdleb seda valusa tegelikkusega, mis valitseva narratiiviga üks ühele kokku ei lähe.

Teine suur eesmärk on vähendada lõhet poliitilise ja ideede ajaloo vahel, mis tuleneb nende valdkondade eraldi käsitlemisest. Kui see lõhe väheneb, saab paremini selgitada nii valitsevate kui ka revolutsiooniliste ideede mõju ajaloole.

Kui teadus ei aidanud

Sageli esitatakse ühiskonnateadusliku mõtte arengut kui uute ideede väljakasvamist vanadest, nende kummutamist intellektuaalsel või teaduslikul tasandil. „Vaadeldes 20. sajandi ühiskonna- või humanitaarteadusi on näha, et rangelt teaduslikuks peetud meetodid või mõisted on välja kasvanud teadlaste ühiskondlikest ja poliitilistest probleemidest,” selgitab Keedus ja lisab, et esimene maailmasõda mõjutas teadust samamoodi kui kunsti, filmi, muusikat ja kirjandust – ka teaduses oli oma avangard, muutusid meetodid ja mõtlemine. „Sel ei ole ainult teoreetilised, vaid ka kogemuslikud põhjused,“ nendib Keedus.

Esimese maailmasõja järgse aja kõige uuendusmeelsematel teadlastel oli väga raske leppida, et enne sõda toiminud teadus ei aidanud enam mingil moel uusi ühiskondlikke probleeme mõista või lahendada. Kui aga olemasolevad meetodid ja vana paradigma uues ühiskondlikus olukorras orienteeruda ei aita, tuleb kritiseerida vanu ja luua uusi lähenemisi.

„Kõige efektiivsem motivaator ongi ehk ühiskondlik kriis,“ nendib Keedus ja lisab, et olles teadlane, tuleb tihtipeale uutmoodi mõelda, et oleks võimalik ühiskonnaga dialoogi astuda.

Usk elu edenemisse

Keeduse teema on ka progressiusk. See pole kunagi olnud süstemaatiliselt sõnastatud ideoloogia, kuid seda võib tunnetada ja eestlaste igapäevaelus lihtsasti märgata.

„Enamasti väljendub see kolmes valdkonnas: me võime uskuda majanduslikku, teadmiste ehk epistemoloogilisse ja poliitilisse arengusse,” nendib Liisi Keedus.

Neist kolmest viimasele – ja kõige vastuolulisemale – keskendub ka tema enda uurimishuvi.

Tegelikkus ei käi aga progressiusuga tihti ühte sammu – justnagu ei käi enamasti käsikäes ka unistused ja tegelikkus. Selle ilmekaks näiteks toob teadlane kaks maailmasõda, mille puhul viis kõik see, mida inimkond aegamööda arendanud oli, tervet maailma puudutava konflikti ja hävinguni.

„Just esimesele maailmasõjale järgnenud allakäigust sai võtmeimpulss mitmetele uuenduslikele ühiskonnakriitilistele ja teoreetilis-metodoloogilistele hoobadele,” kirjeldab Keedus oma uurimistöö peamist hüpoteesi.

Teadusest ülikoolis: https://www.tlu.ee/teadus