FOTO: Tallinna ülikool

Sõna kasvatus võib mõista mitmeti. Mõne inimese jaoks võib sel sõnal olla kibe ning ideoloogiline maik, seostudes sunni ja distsipliiniga.

Paljude jaoks seostub kasvatus otseselt üksnes haridussüsteemiga: lasteaia, kooli ja ülikooliga. Kasvatust võib mõista aga ka selle avaramates tähendustes: näiteks enesearendamise ja kujunemise protsessina või sillana inimese ning teda ümbritseva maailma vahel, tänu millele mõlemad poolused saavad teineteist vastastikku lõputult luua.

Kasvatusteadused ei ütle õppurile seda, missugune on õige või vale kasvatus. Keskmes on hoopiski küsimused sellest, kes või mis on inimene ja missugused on ta eneseloomise võimalused meid ümbritsevas maailmas.

Kasvatusteaduste õppimine paneb analüüsima erisuguseid kasvatuse ja haridusega seotud fenomene ning esitama kriitilisi küsimusi: näiteks, mis juhtub kasvatusega siis, kui tähtsaimaks peetakse süsteeme ja instrumentaalseid väärtusi? Kas ja mil moel võiks see pisendada kasvatuse keskpunktis oleva inimese väärtust? Või: miks paljud õpilased foucault' likult mõeldes kooli vanglaks kuulutavad? Kas saaks ka teisiti, miks ja kuidas?

Kasvatusteadused on integraalne distsipliin, mille õpingud seovad omavahel filosoofia-, sotsioloogia-, psühholoogia-, ajaloo- ja haridusvaldkonna rakenduslikud teadmised. Nii avaralt ja nii erinevatest vaatenurkadest õpivad haridus- ja kasvatusmaailmale vaatama üksnes kasvatusteaduste magistriõppekava üliõpilased. See selgub, kui tutvuda haridusvaldkonna piiridesse kuuluvate õppekavadega.

Kasvatusteaduste eriala sobib hästi juba praegu haridusasutustes töötavatele inimestele; nendele, kel soov tulevikus osaleda strateegiliste otsustuste tegemisel, aga ka kõigile, kes valdkonnast lihtsalt huvituvad.

Tulevane tudeng võiks õpingutest mõelda kui meistriõppest, mis aitab tal eristada hariduselu olulisi arenguid ebaolulistest ning asetada neid laiemasse sotsiaal-kultuurilisse - nii kohalikku kui globaalsesse - konteksti.

Mari-Liis Nummert, kasvatusteaduste 1. õppeaasta magistrant

FOTO: Tallinna ülikool

Loe lisaks: https://www.tlu.ee/hti/kasvatusteadused-MA

Kasvatusteaduste erialal esimest õppeaastat lõpetavad magistrandid oma õpingutest ja erialast:

“See eriala on andnud mulle laiema käsituse kasvatusest ja haridusest, nende kahe mõiste omavahelisest suhestumisest ja dünaamikast. Samuti sellest, et kui kasvatame ja harime inimest (ükskõik, kas väikest või suurt), on vältimatu teada midagi sellest, kes on üldse inimene, kuidas ja miks ta elab ning õpib.

Sellel erialal õppides olen saanud huvitavaid teadmisi erinevatest pedagoogilistest kontseptsioonidest, mõttesuundadest ning kasvatuse ajaloost.”

Kadri

“Kasvatusteadus õpetab armastama – iseennast, inimesi enda ümber ja inimest enda sees. Ta õpetab kõndima laiadel radadel ja kitsastel käänakutel - seda maailma "ääreni" välja. Kasvatusteadus ei ole lihtsalt teadus, see on kogum mitmekülgsetest lähenemistest inimeseks olemisele üldse. Suureneb soov maailma parandamisel särasilmsemalt kaasa lüüa!

Õppides olen inimesena kasvanud, paindunud, otsinud ja leidnud, mistõttu see on üks ägedamaid hariduskogemusi, mis on rikastanud minu tarkusepuud eredavärviliste viljadega.”

Maarika

FOTO: Tallinna ülikool

“Õpetaja roll, olulisus ja vastutus laste arengu ja õppimise toetamisel on palju enamat kui lihtsalt aine õpetamine. Kasvatusteaduste eriala magistriõppe olulisemaks väljundiks on olnud minu kui õpetaja jaoks põhjalik arusaamine inimesest ja tema arengust, mis omakorda võimaldab oma tegevuses olla palju teadlikum ning vaadata õppimisele just laste ja nende arengu seisukohalt. Õpingud on aidanud mul saavutada teadlikkust ja mõistmist õpetamise, kasvatuse ja arengu väiksematestki nüanssidest, põhjus-tagajärg seostest ning olnud abiks orienteerumisel erinevates pedagoogilistes mõttesuundades.”

Kriste

FOTO: Tallinna ülikool

“Leian, et töö lastega eeldab võimet näha ja mõista inimest laiemalt kui üksnes arenguetappidest lähtudes või erinevaid õpetamismeetodeid tundes. Uue meetodi võib alati kiiresti ära õppida, aga inimese tundmist filosoofilisemas kontekstis kui ka mõtisklemist inimeseks olemise sisu üle päris iseseisvalt kiirelt ei omanda. Kahjuks ei nähta selleks enamasti ka vajadust ega leita aega. See peaks aga olema minu arvates iseenesestmõistetav! Just paljudel noortel on neist teadmistest vajaka.

Kasvatusteadused on suunanudki mind mõtisklema laiemalt inimeseks olemise üle ning aidanud heita valgust õpetamisele paljudest erinevatest vaatenurkadest. Leian, et mida avaram vaade inimesele ja maailmale, seda paindlikumalt ja huvitavamalt on võimalik õpetada ja kasvatada ka oma õpilasi, aidates luua neil oma terviklikku maailmapilti.”

Katri

“Kasvatusteaduste õppimine on nagu maja ehitamine. Kui inimene ehitab endale maja, tahab ta kindlasti sooja ja valgusküllast. Sellist, mis elaks üle külmad talved ja vihmased sügised.

Ta tahab sellist maja, mille aias kevadeti õitsevad piibelehed ja suvel paitab soojus aknaid. Ta tahab maja, milles ta tunneb ennast turvaliselt ja mõistetuna. Ta tahab maja, kus ta saab rõõmsalt elada ja ennast luua läbi kunstide ja paljude huvitavate tegevuste.

Kui jätta vundament ehitamata, on see maja külm ja rõske. Seintesse tekivad praod ja päikese asemel pressib end sisse tuul. Elu muutub kõlbmatuks.

Kasvatusteadused ongi minu jaoks vundament. Vundament, mida käega katsuda ei saa ja meetrites mõõta pole võimalik, kuid mille väärtus on hindamatu - seda eriti siis, kui tahta, et see oleks vundament majale, kus hakkaks elama ka meie lapsed ja lapselapsed.”

Nele-Helen, kasvatusteaduste tudeng

FOTO: Tallinna ülikool