FOTO: Tallinna Ülikool.

Tallinna Ülikool osaleb projektis, mis peaks kaasa aitama unistuse poole liikumisel, et poole kõrgharidusest saaks omandada ülikoolis, teise poole aga töökohal töötades ja õppides.

Töö ja õppimise ühendamise mõte pole uus. Küll on uus see, et töökohal õppimine on tulevikus sisuliselt ülikooliõppe osa. Kui varem tähendas see põhiliselt kutseõpet, siis edaspidi peaks sel moel õppides jõudma ka magistridiplomini. See on hoopis uus tase õpipoisi, selli ja meistri ajaloost pärit reas. 

Põhjus on see, et võimalust õppida kõik vajalik selgeks ja siis tööle minna tänapäeval enam ei ole. Kõik muutub nii kiiresti ning selleks, et uut omandada, on vaja kogu aeg juurde õppida. 

Tööl on aga vaja käia pidevalt. See tähendab, et 80% õpitavast omandab inimene kas töö jaoks, töö käigus või töö tulemusel. Nii tuleb õpipoisiõppe ametlikus definitsioonis kutseõppe kontekstis ¾ oskustest omandada töökohal ja vaid veerand koolis õppides.

FOTO: Tallinna Ülikool.

Pikk tee veel käia 

Mitmed riigid on jõudnud nn õpipoisiõppe kui kutseõppe seadustamiseni, kuid kõrghariduse tasemel on see piloteerimise faasis. Projektil on partnerid kaheksast Euroopa riigist, igast üks kõrgkool ja ettevõtlusorganisatsioon, Eestist Tallinna Ülikool ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda.

Eestis analüüsiti praktikaid, kus 50% õpet toimub kõrgkoolis ja 50% töökohal. Nii toimitakse Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tegevusterapeudi õppekaval, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainori turismi- ja restoraniettevõtluse õppekaval ja TalTechi äriinfotehnoloogia magistriõppekaval. 

Neljas näide on programm „Noored kooli“, mis on üle 10 aasta teinud koostööd Tallinna Ülikooliga, sest õppetegevus käib TLÜ õpetajakoolituse õppekava järgi.

Õpipoisiõppe eest vastutavad koolid: aluseks on kooli õppekava ja töökohal õpitut tunnustatakse õppetöö osana. Levinud on lähenemine, kus õppima asuvad need, kes juba õpitavas valdkonnas töökohal ametis.

FOTO: Tallinna Ülikool.

Koolis ja tööl õpitav käsikäes

Töökohapõhise õppe juhendaja töökohal ehk mentor peab olema kursis ülikooli õppetegevusega, saama aru, millised on õpiväljundid, kuidas õppijat aidata ja toetada.  

Samas on kerkinud küsimus, milline on töökohal juhendajate kvalifikatsioon, nende staatus. Kas oleks vaja teatud liiki kutsetunnistust? Praegu on juhendajad peamiselt oma ala spetsialistid, kuid tulemuslik õppetöö saavutamiseks on oluline ka mentorite ettevalmistus.

Küsimusi on ka tekitanud olukord, kus magistriõppes juhendaja pole ise magister või kui rakenduskõrghariduses juhendaja töökohal pole ise kõrgharidusega. Samas on kõrghariduse tasemel töökohapõhist õpet piloteerivad erialad väga praktilised ja seotud töömaailma arenguga.

FOTO: Tallinna Ülikool.