Sisuturundus
Kehaline kasvatus täna ja homme
Küsimus „Kas tänasel lapsel on koolis tore olla?“ laieneb kahjuks ka kehalise kasvatuse tunnile.
Räägitakse, et kehalise kasvatuse ainekava on üle paisutatud, samas kurdavad lapsed, et neil on tunnis igav ning seal tehakse kogu aeg samu asju – seda vaatamata uutele mitmekesistele mängudele ja vahenditele. Miskit justkui ei klapi! Kui ühed väidavad, et liiga palju on teha ja teised kurdavad igavust ja ühekülgust, siis kus on käärid?
Millal lõppes normatiivide aeg?
Ainekavast kümne küünega kinnihoidmine lõpetati juba 1980. aastate lõpus haridusminister Elsa Gretškina „valitsusaja“ lõppedes, kui ministeeriumis olid veel palgal inspektorid, kes koolist-kooli käies õpetajaid kontrollisid. Sellest ajast on õpetajad aga otsustes üsna autonoomsed.
Õpilase arengu ja individuaalsuse arvestamine kirjutati sisse juba 2004. aasta kehalise kasvatuse ainekavva, seetõttu on kummaline, et meedias hõisatakse vahel, et nüüd lõpuks saab normatiivide aeg läbi!
See, kui õpetaja mõõdab tulemust ja laps saab hinde selle põhjal, ei ole ju normatiivi täitmine, vaid varasema tulemusega võrdlemine, info hankimine arengu kohta. Ning õpetajal oleks siin sobilik hinde/hinnangu juurde (E-kooli, Stuudiumisse) kirjutada nii varasem kui ka uus tulemus.
Kui lähtuda üldsuse on kindlast veendumusest, et lapsi hinnatakse endiselt normatiivide alusel, siis oleks 75% õpilastest kehalise kasvatuse hinne mitte rohkem kui „3“. Erinevalt paarikümne aasta tagusest on aga ülekaalulistel lastel praegu väga kergelt võimalik saada hinne „5“. Vaja on vaid näidata püüdlikkust ja huvi ehk siis tunnis korralikult kaasa teha.
Osa ootabki hinnangut
Tulemusele orienteeritud lapsed aga ei huvitu tunnist, kus puudub hinnang. Nii et kui me lõpetame tulemuste mõõtmise, võtame lapselt ka võimaluse kogeda eduelamust ning õpetajalt vahendi jälgida ja anda hinnang õpilase füüsilisele võimekusele ja arengule. Mida vanemaks saadakse, seda madalamaks langeb motivatsioon. Seega, olgugi väline motivaator, on hinne siiski üsna tugev liikumapanev jõud.
Tallinna koolide kehalise kasvatuse õpetajatel on üks suur survestaja – koolisport – mis segab tundides meelepäraste tegevuste harrastamist, seda eriti sügisel ja kevadel. Nimelt reguleerib kehalise kasvatuse tunni sisu võistlusgraafik. „Sageli sõltub tunni sisu sellest, milline võistlus parajasti tulemas on,“ kurtis üks õpetaja.
Tõepoolest, kooliaasta esimene võistlus (Tallinna MV teatejooksudes) toimub juba septembri teisel nädalal, mis tähendab, et kohe on vaja hakata lapsi jooksutama, et näha, keda sel korral kooli esindama saata.
Kas tuleb toollihas?
Kuni koolid pannakse võistlustel tulemuste järgi ritta, seni ei saa muutuda kehaline kasvatus mänguliseks ning laste soove arvestavaks. Pealegi, vajadus uuendusi sisse viia tuleneb pigem üha suurema hulga õpilaste vähesest huvist liikumise vastu, kui et „ajale jalgu jäänud“ harjumuspärastest liikumistegevustest.
Uute põnevate vahendite ja tegevuste lisandumisel ei tohiks ära unustada põhiliste füüsiliste võimekuse näitajate (kiirus, vastupidavus, jõud, painduvus, tasakaal) arendamist. Kas siis vähendame või kaotame hoopis vastupidavust toetavad tegevused, sest need on lastele vastumeelsed? Nimetame tulevikus tuharalihase ümber „toollihaseks“? – nimetus tekkis arutelust TLU anatoomia õppejõu Meeli Roosaluga.
Ootus on, et õpetaja selgitab igal ajahetkel, millist kasu laps tegevusest saab. Aga suure kooli puhul on saalis harjutajaid palju ja müratase takistab info lasteni jõudmist.
Teed kasvõi teoreetiliselt
Õpetajatele teeb muret ka hindamise näiline lõdvenemine. Samas alati on võimalus ühel poolt järgi andes teist poolt pingutada. Nii on edaspidi õpilastel kohustus sooritada kõik õpetaja nõutud kontrolltegevused. See tähendab, et õpilane enne ei saa arvestust, kui asjad tehtud. Need, kellel tervisega seotult on takistus teha nõutud ülesannet praktiliselt, esitavad samal teemal kirjaliku töö koos kõigi sellele esitatavate nõuetega
Kel huvi, saab kehakultuuri õpetajaks Tallinna Ülikoolis. Avaldusi saab esitada 20. juunist 1. juulini.