Eesti XXIII laulu- ja tantsupidu: laulupidu ei ole moeasi, laulupidu on südameasi
/nginx/o/2019/07/05/12328813t1hf155.jpg)
Postimees avaldab katkendeid Postimees Kirjastuse poolt välja antud laulupidude ajaloost kirjutavast raamatust «Laulupeod Postimehega. 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehe kajastuses».
Toimumiskoht: Tallinna lauluväljak
Toimumisaeg: 2-4. juuli 1999.a.
Laulupeo kunstiline juht: Ants Soots. I kontserdi peadirigent: Arvo Volmer
Üldjuhid: Elo Kaarepere, Venno Laul, Jüri Rent, Aarne Saluveer, Vaike Uibopuu, Toomas Voll ja Andres Avarand
Korraldaja: Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus ning Eesti Kooriühing
Laulupeol sada tuhat inimest
Üle saja tuhande inimese, kes said osa eile õhtul Tallinna lauluväljakul lõppenud sajandi viimasest üldlaulupeost, kummutasid kõik jutud, et laulupidu on oma aja ära elanud.
Pärast viimaste laulude kõlamist välistes lauluväljakul kirjeldamatu meeleolu – dirigente loobiti õhku, peolised nõudsid neilt autogramme ja kõik õnnitlesid üksteist vastastikku.
„Laulupidu on nagu teoreem, mis sai edukalt tõestatud,” ütles dirigent Eri Klas Postimehele. M.o.t.t. – mida oligi tarvis tõestada – mäletate koolist matemaatikaülesannete lõpus sellist asja? Rahvas tõestas, et laulupidu ei saa iialgi lõpetada, et see pidu kestab meie ajal ja pärast meid.
Sada tuhat inimest platsil
Neile, kes peavad laulupidu aegunuks, astus peo avakõnes vastu ka president Lennart Meri. „Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes. Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu olete ümber lükanud,” tänas Meri kõiki lauluväljakul viibinuid.
„Laulupidu pole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus,” kinnitas Meri.
Laulupeo korraldustoimkonna juht Ilmar Mossi hinnangul viibis laulupeo esimesel kontserdil koos esinejatega umbes 80 000 ning teisel kontserdil ligemale sada tuhat inimest. Tantsupidu jälgis aga kõigil kolmel etendusel kokku umbes 50 000 inimest.
„Lauluväljakule mahuks tegelikult ka rohkem rahvast,” ütles Ilmar Moss. „Nagu ikka, tulid külastajad viimasel minutil ja moodustasid kassade juures pikad järjekorrad. Mõned võisid kindlasti sabas seismisest loobuda ja ära minna.”
Ekraan vahendas kõrghetki
Mossi sõnul teadis ta juba ammu, et esimest korda laulupeol kasutatud kvaliteetne võimendus ja kaks videoekraani ennast õigustavad. „Mul võttis kuid, et seda üldsusele tõestada,“ tõdes Moss. „Kui rahvas poleks näinud laupäeval Neeme Järvi nägu ja seda, kuidas ta kooriga kaasa laulis, oleks ta ilma jäänud peo emotsionaalsetest kõrghetkedest. Kõigil skeptikutel peaks nüüd asi selge olema ja kellel ei ole, siis on see tema enda probleeme.“
Laulupeo eilne kontsert algas puhkpilliorkestrite kavaga, nende järel tulid lavale lastekoorid, meeskoorid, poistekoorid, naiskoorid ja esimest korda üldlaulupidude ajaloos ka mudilaskoorid.
Segakooride lavaletuleku ajaks oli publik juba kuumaks köetud ning tõelise kulminatsioonini jõudis pidu ühendkooride esinemise ajal.
Väikese pettumuse osaliseks said vaid need, kes lootsid Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ mitu korda laulda. Traditsiooniline laulupidude lõpulugu kõlas vaid korra, edasi tuli „Mu isamaa armas”.
Üldlaulupeol laulsid kõrvuti suured ja päris väikesed. Humanitaargümnaasiumi kooris laulnud 11-aastane Anet Tomaspolskaja oli laulupeol üldse esimest korda. „Väga tore pidu oli. Kui võimalik, tulen siia kindlasti ka järgmine kord.”
Kokku osales tänavusel laulupeol umbes 23 000 lauljat-pillimeest, kes kuulusid 812 koori ja orkestrisse. Neile lisandus umbes 8000 tantsupeolist 464 tantsurühmast.
Annika Koppel, Ain Alvela
(Postimees, nr 151, 5. juuli 1999)