Koolikiusamist on varasemaga võrreldes vähem

Koolivägivald. Foto on lavastatud.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kuigi viimaste päevade uudiste valguses on koolikiusamisest palju räägitud, selgub Tervise Arengu Instituudi (TAI) uuringust, et nii teiste õpilaste kiusamine kui ka ise kiusamise ohvriks sattumine on vähenenud.

Mais tehtud uuringu järgi meeldib koolis käia üle pooltele kooliõpilastest. 58 protsenti neist peavad kooliskäimist meeldivaks, üldse ei meeldi koolis käia kümnendikule (11 protsenti) õpilastest. Viimasel paaril kuul on koolis vähemalt korra kiusamist kogenud umbes kolmandik (35 protsenti) õpilastest, s.h 15 protsenti õpilasi on kiusamist kogenud korduvalt, kaks korda kuus või sagedamini. Nii teiste kiusamine kui ka ise kiusamise ohvriks sattumine on pidevalt vähenenud.

Kiusamisvaba Kooli uuringukoordinaatori Kristiina Treiali sõnul käib kiusamine tavaliselt seal, kus on omavahel suhtlemist. Treial tõdeb, et kui rääkida kiusamisest koolis, siis tänapäeval ei jää see pidama kooliseinte vahele, vaid tuleb lapse taskus, nutiseadmes, temaga koju kaasa. Lisaks ei tuleb see kaasa veel ka naabruskonna lastega, kes samas koolis käivad ja kelle vahel kiusamissuhe on. Sellisel puhul ei päästa kiusatavat last ka koolivaheaeg.

Küberkiusamist on vähem kui arvatakse

Kui küsida, kui palju on küberkiusamist, siis tegelikult arvatakse seda olevat rohkem. Laste endi sõnul on seda palju vähem kui teisi kiusamise vorme. «Küberkiusamine on ainult murdosa,» rääkis Treial.

Tihtipeale tuleb vanematele üllatusena asjaolu, et nende last kiusatakse. Üheks probleemiks nimetab Kristiina Treial seda, et vanem ei märka muutusi lapse käitumises. Sageli ei räägi ka laps ise, kui midagi toimub. «Vanematele rääkimine on keeruline, isegi kui omavahelised suhted on head, sest see on valus teema,» selgitas Treial ja lisas, et selleks, et laps üldse rääkima läheks, peab ta ise kõigepealt endale tunnistama, et see, mis temaga toimub, pole õige ja ta pole seda ära teeninud. «Et laps selleni jõuaks, on väga pikk tee, ja see on väga raske lapse jaoks.»

Tihti rahustavad täiskasvanud lapsi sellega, et kindlasti ei ole nende olukord nii hull, ja et laps reageerib üle. Treiali sõnul on suur probleem, et lapsevanemad ja õpetajad ei tunne kiusamist ära ning võtavad sosinaid või pilke kergekäeliselt. «Tõsiselt võetakse pigem füüsilist kiusamist, kuigi vaimne kius võib mõjuda psühholoogiliselt palju rängemini,» ütles Treial.

Kiusajat ajendab tähelepanuvajadus

Baaspõhjused, miks mõned lapsed teisi kiusavad, on läbi aegade jäänud enam-vähem samaks. «Algselt arvati, et kiusajatel on agressiivsusega probleeme ja neil endal on kesised suhtlemisoskused, kuid tänaseks on selgunud, et kiusajate seas on ka väga tublisid lapsi, kellel on lihtsalt vajadus tunda end olulisena ja kuuluda kuhugi gruppi,» selgitas Treial. «Kui laps tunneb end kodus turvaliselt ja seal on kõik hästi, siis vajadust seda jõuga mujalt juurde nõuda ei teki.»

Kristiina Treial sõnas, et teismelised tüdrukud kasutavad väga edukalt suhetega manipuleerimist, et tõsta ja kindlustada enda positsiooni, kuid ka selle taga on oma vajaduste dünaamika. Lisaks toob Treial välja, et kiusamine ei leia kunagi aset pealtnägijateta ruumis. «Kiusamine saab toimuda ainult siis, kui grupp seal ümber selle heaks kiidab.»

Huvitavaks paradoksiks peab Treial asjaolu, et enamus lastest nõustub sellega, et kiusamine on vale, kuid kui näiteks võtta 24 õpilasega klass, siis kõrvalt kiusamist nähes astuks vahele vaid neli last.

Põhjuseid selleks on palju. Levinumaks on hirm sattuda ise järgmiseks sihtmärgiks. «Teine põhjus, mis hirmu toidab, on uskumus, et kuigi mina arvan, et kiusamine on vale, siis ülejäänud klass seda ei toetaks.» Treiali sõnul ongi just seepärast oluline lastega kiusamisest rääkida ja neid õpetada õigesti kiusamise olukorras käituma. «Need oskused ei tule iseenesest, õiged väärtushinnangud saadakse kodust, kuid see ei pruugi olla piisav.»

Tegemist pole ainult õpilastevahelise asjaga

Kiusamisohvriks võib sattuda igaüks, sest klassis kujunevad oma suhtlemisreeglid ja -normid.  Kui oled ühes klassis tubli õpilane ja teised sind hindavad, siis teises klassis võidakse sind pidada nohikuks. «See on õpetaja juhtida. Oluline on see, kuidas tema neid käitumisnorme kujundab,» selgitas Treial.

Kiusamine aga ei pruugi alati kooliga lõppeda, sest paratamatult tulevad kiusamismallid ja suhtlusviisid inimesega täiskasvanuikka kaasa. «Palju kohtab ka seda, kus lapsevanemad õpetajaid kiusavad, neid meili või telefoni teel terroriseerivad. Siin on suur roll koolijuhil, et aidata õpetajal kiusamisest vabaks saada,» tõdes Treial. «Muidugi on ka juhtumeid, kus kiusajaks ongi koolijuht.»

Vastupidiseid olukordi, kus õpetaja kiusab õpilasi, leidub Treiali sõnul samuti, ning tihti ei saa õpetaja ise arugi, et see, mida ta teeb, on kiusamine. «Vahel mõned õpetajad kirjeldavad, kuidas nad teismeliste käitumise korrigeerimiseks kasutavad tunnis irooniat, mille peale ülejäänud klass naerab. Aga see, kelle pihta on öeldud, võtab seda väga südamesse. See omakorda võib tõugata kaasõpilasi kiusama, sest nad lähevad täiskasvanu eeskujuga kaasa.»

Tihti ei oska õpilane õpetaja-poolsele kiusamisele reageerida, sest õpetaja on lapse jaoks suurem ja targem. «Selles olukorras tuntakse, et õpetaja ongi võimupositsioonil, ja õpilane ei julge ennast kaitsta, sest see võib olukorra veel hullemaks teha,» selgitas Treial.

Kriitiline aeg, kus leidub nähtavat kergekujulisemat kiusamist, on 1.-3. klass. Teine tõsisem tipp on 6. klassi kandis, sest siis hakkavad noorte jaoks suhted üha tänhtsamaks muutuma ning neil on iseendaga keeruline hakkama saada. «Põhikooli lõpuks suurem kiusamine tavaliselt vaibub. Omamoodi riskigrupp on need, kes veel põhikooli lõpus kiusamise all kannatavad, sest nende kannatused on kestnud juba pikki aastaid. Need, kes riskigruppi jäävad, vajavad tegelikult olulist abi,» ütles Treial.

Tagasi üles