Kohtutee Eestis on kallis ja keeruline

Üks näide Eesti kohtusüsteemist.

FOTO: graafika: Alari Paluots

Euroopas pole ühtegi teist riiki, kus ligipääs õigusemõistmisele oleks nii palju kitsendatud kui Eestis, ütleb riigikohtu esimees Märt Rask. Karmid sõnad, aga kõrged riigilõivud, vähene õigusabi, asjade venimine ja menetlusabi kättesaamatus sunnivad tõesti kahtlema õigusriigi tugevuses, kirjutab Mikk Salu.

Kolm nädalat tagasi Postimehele intervjuud andes ütles Toomas Annus muu hulgas: Eestis võivad kohtus käia ainult rikkad nagu tema, tavalisel inimesel on kasulikum süüdi jääda. Ränk väide, kuid kas ka tõsi? Kui lihtne või keeruline on Eestis kohtus käia ja kas põhiõigus – ligipääs kohtule – Eestis ikka kehtib?

Tuleb välja, et Annuse arvamust jagavad paljud. Sama või peaaegu sama räägivad kolm õigussüsteemi juhtfiguuri, riigikohtu esimees Märt Rask, õiguskantsler Indrek Teder ja advokatuuri esimees Toomas Vaher.

«Eesti põhiseaduse paragrahvi 15 «Igaühel on õigus pöörduda kohtusse» võiks ümber kirjutada: «Rikastel on õigus pöörduda… »,» ütleb Rask mõrult. Teder lisab, et ligipääs õigusemõistmisele Eestis on teoreetiliselt olemas, aga praktikas…

Milles siis probleem? Nii õiguskantsler kui riigikohtu esimees keskenduvad oma kriitikas riigilõivudele, summadele, mida tuleb kohtusse minnes maksta. See võib tulla üllatusena, kuid Eestis on tegelikult Euroopa kõrgeimad riigilõivud.

Näiteks Soomes on riigilõivud 78–156 eurot, Rootsis 40–48 eurot, Eestis aga 16 – 95 867 eurot. Need pole teoreetilised arvud, selliseid summasid ka määratakse. Ainuüksi viimasel kahel aastal on riigikohtust läbi käinud kümmekond juhtumit, kus kohus on otsustanud, et kõrge riigilõiv on põhiseadusega vastuolus.

Jutt on 1,4 miljonist kroonist, 0,8 miljonist kroonist, 0,95 miljonist kroonist – viimase juhtumi puhul pidi kaebaja tasuma 0,95 miljonit kaks korda, nii kohtu esimeses kui ka teises astmes. Kohati võib leida lausa absurdseid asju, näiteks kui vaidluses abieluvara üle peab üks vaidleja oma poole abieluvarast kõigepealt maha müüma, et üldse saaks vaidlema hakata.

Peaks ju olema lihtne asi

Probleem on niivõrd tõsine, et õiguskantsler ja riigikohtu esimees on sellest rääkinud riigikogu ees, kohtunud poliitikutega, veennud justiitsministreid. Vastuseks kõlab: jaa-jaa, oi-oi-oi, on valesti, tuleb muuta; lõpuks aga ikkagi midagi ei tehta.

Ometi peaks ju tegu olema lihtsa asjaga. On põhiseaduse saririkkumine ja kõik asjasse puutuvad just nagu nõustuvad sellega. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud mitmel riigil (näiteks Poola, Portugal, Rumeenia) lõivud liiga kõrged olevat, Eestis on need veel kõrgemad.

Pealegi, justiitsminister Kristen Michal lubas suvel, et riigilõivusid ja kohtuskäimist kiirendavad seadusemuudatused jõuavad riigikokku juba sügisel. «See on justiitsministeeriumi oluline prioriteet,» rääkis ta. Tegelikult seadusemuudatus riigikogusse ei jõudnud.

Tõsi, võib-olla ei peaks siinkohal kritiseerima Michalit, sest erinevalt eelmisest justiitsministrist ta vähemalt tunnistab probleemi ja kuigi lahendus venib, on ministeeriumis riigilõivude alandamine tõepoolest kavas. Michal kinnitab, et eesmärk on alandada lõivusid alates järgmise aasta juulist.

Samas arutavad kõrvaltvaatajad, et üks põhjuseid, miks lõivude alandamine venib, on lihtsalt riigi rahahäda. Kohtutes koguti eelmisel aastal riigilõive 160 miljonit krooni ja see summa moodustab juba ligi poole Eesti kohtusüsteemi ülalpidamiskuludest, tsiviilkohtus tuleb lõivudest lausa 90 protsenti kohtu tegutsemiskulude katteks.

Isemajandavad kohtud

Kui endine justiitsminister Rein Lang kolm aastat tagasi lõive tõstis, viitas ta üsna otseselt, et riigieelarvesse on vaja raha koguda ja kohtud võiksid olla isemajandavad.

Lõpuks pole aga asi ainult riigilõivudes. Sellega on otsesemalt ja kaudsemalt seotud mitu teist teemat. Näiteks kohtuasjade venimine, kui kohtud peavad pidevalt määrama lõivusid ja nende üle vaidlema, samal ajal aga sisuline vaidlus seisab.

Ja kui lõiv on kõrge, siis peaks vähemalt menetlusabi olema kättesaadavam, kuid ka seda pole – siingi on riigikohus teinud mitu otsust, et menetlusabi kättesaamatus on põhiseadusega vastuolus.

Ja kolmandaks, riigi antav õigusabi ehk raha neile, kes ise ei jõua advokaatidele maksta, on väike. Näiteks tänavu on õigusabiks 2,8 miljonit eurot.

Võrdluseks, Annus on öelnud, et tema ja tema firmad on advokaatidele oma kohtuasjas maksnud üle kümne miljoni krooni. Sisuliselt üks rikas mees kulutab kolmandiku sellest, mille riik annab ülejäänud kodanikele kohtuskäimiseks.

Tõsi, järgmisel aastal suureneb õigusabisumma 3,8 miljoni euroni ja kui justiitsminister suudab ka riigilõivud allapoole tuua, siis on tegu sammuga edasi. Praegu on aga olukord niru.

Advokatuuri esimees Vaher toob näiteks, et advokaat, kes riigi õigusabi osutab, teeb alati valikuid, kas lugeda läbi kõik toimiku leheküljed või ainult osa, kas viia läbi kõik toiminguid või ainult osa. «Paratamatult tuleb sellisel juhul küsida töö kvaliteedi kohta,» räägib ta.

Kõige tähtsam küsimus õigusemõistmise juures on tegelikult see, et riigil on alati ressursse rohkem kui kodanikul. Kui riigikohtu esimees Rask räägib kõrgetest lõivudest ja haldusmenetlusest, siis halduskohus on just koht, kus kodanik vaidleb riigiga. «Halduskohtud on nagu väikesed inimõiguste kohtud, kui aga riik teeb lõivude abil endaga vaidlemise võimatuks, siis mis õigusriik see on?» küsib ta.

Kriminaalmenetluses on asi teine, kuid ka siin on prokuratuuril (riigil) eelised. Nii mõnedki advokaadid ütlevad, et prokuratuur tihti venitab ja paisutab asju, et teha kaitsmine vastaspoolele aja- ja rahamahukaks. Vaher toob asjast kõige räigema näitena Rene Toomse juhtumi.

Meenutuseks, Toomse on endine kaitseväelane, keda süüdistati riigisaladuse lekkes. Asi venis aastaid, uuriti ja menetleti, aga kohtusse ei jõutudki.

«Prokuratuur ei tahtnudki kohtusse minna, sest tõenäoliselt oleks nad kohtus peksa saanud,» ütleb Vaher «Venitati, et teine kokkuleppele sundida.» Lõpuks asi nii ka lahenes, prokuratuur ja Toomse sõlmisid oportuniteedileppe, mis tähendab, et prokurör ütles, et kuna süü pole suur, lõpetame asja ära.

Toomse lausub nüüd, et mõru maik jäi asjast ikka suhu. «Aga asi venis aastaid, mu staatus oli õhus, pere tahtis asjaga ühele poole saada,» räägib ta. Juhtumile lisab värvi see, et kuigi kohtusse ei jõutud ja ainult kohus saab Eestis kedagi süüdi tunnistada, rääkisid süüdistajad ometi ka pärast leppe sõlmimist avalikkuse ees juhtumist kui kuriteost ja kurjategijast.

Prokuratuuri vastuväide Vaheri arvamusele Rene Toomse asjas
Väide, et prokuratuur venitas, ei tahtnudki kohtusse minna ja asi kohtusse ei jõudnudki, on vale. Prokurör koostas ja edastas süüdistusakti konkreetses kriminaalasjas Harju maakohtule 25. märtsil 2009. Harju maakohus lõpetas selle kriminaalasja menetluse 17. septembril 2010 KrMS § 202 alusel.
 

Tagasi üles