Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/09/09/12543711t1h8598.jpg)
/nginx/o/2019/09/17/12568343t1he4fd.jpg)
Läbi aastakümnete unistasime elust nagu Põhjamaades. Tasuta ja kvaliteetne haridus pisipõnnieast doktorikraadini välja, tasuta hea tervishoid ja vinge sotsiaalsüsteem, hästitoimiv ühistransport, tugev regionaalpoliitika, suured investeeringud teadus- ja innovatsioonitegevusse, korras taristu.
Tõepoolest, eelmise valitsuse ajal tundus, et Eesti on leidnud riigikorraldamise imevalemi: tasuta ühistranspordiga näitasime põhjanaabritele tagatulesid ja seda pea kümne protsendi jagu madalamate riiklike maksudega! See ime aga ei kestnud kaua. Sel kevadel selgus, et tegu oli ajutise pillerkaariga, ja nüüd vilistab riigi rahakotis kõle sügistuul.
Jättes kõrvale endale valetamise variandi, on meil kaks valikut. Esimene valik on öelda ausalt, et oleme elanud üle oma võimete ja loobuda teatud kulutustest. Näiteks tasuta bussisõidust… ai, nüüd läks valesti. Suurendame omaosalust pensionisüsteemis, tervishoius, lasteaiateenuses, koolisöögis… ai, jälle läks valesti. Jälle astusin poliitilise püha lehma sabale. Tahtsin tegelikult öelda, et loobuda tasuta kõrgharidusest.
Teine valik on tõsta makse. Kui tahame Põhjamaade-sarnast «paksu» riiki, siis pole teist teed. Tundub aga, et mõni võimupoliitik üritab teha kaht valikut korraga. Pean neile pettumuse valmistama. Minu andmetel on see õnnestunud ajaloos ainult ühel korral, härra Schrödingeri kassil. Aga tema olukord pole kiita, vaagub siiani elu-surma segaolekus. Kui hästi läheb, siis vaprad loomakaitsjad sekkuvad ja päästavad. Arvan, et meie valitsejad ei peaks lootma loomakaitsjate sekkumisele.
***
Maalin teie silme ette mõlemad valikud. Esiteks, õhuke riik ja kodanike suurem omaosalus avalikes teenustes. Kui vaadata praeguse valitsuse poliitilisi prioriteete (pensionid, neljarajalised teed, piiritara, aktsiiside langetamine), siis läheb haamri alla tasuta kõrgharidus, teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni põhjamaine jõuline toetamine.
Ühest küljest, miks mitte – suuremal või vähemal määral tasuline kõrgharidus on ju paljudes riikides. Suurbritannias ja Ühendriikides rohkemal määral, Lõuna-Euroopas vähemal määral. Kombineerides tasulist kõrgharidust korraliku õppelaenuga, poleks see tulevaste tudengite jaoks maailma lõpp. Teisalt, ka tasulise kõrghariduse puhul kataks õppemaks esialgu ainult (marginaalse) osa kõigist kõrghariduse kuludest.
Küsimus on ka meie asukohas. Kui meie lähedal on tasuta ja väga kvaliteetse kõrgharidusega Soome ja Rootsi, siis hakkavad meie talendikad tudengid paratamatult sinna liikuma. Küsime endalt ausalt: kas see on meile pikas ajaskaalas kasulik? Sama lugu on teadus-arendustegevuse ja innovatsiooniga. Lähiriikide rikkamad teadus- ja innovatsioonisüsteemid hakkavad meie talente veel tugevamalt endasse imema.
***
Liberaalse ja kergelt parempoolse inimesena tekitab «paks» riik minus sügavaid kõhklusi. Küsimus pole minu jaoks rahas. Näiteks viis protsenti kõrgemad maksud ei tekitaks mu pere-eelarvesse auku. Küsimus on aga usalduses.
Kas ma usaldan riiki, et ta teeb (minu) maksurahaga ikka õigeid ja pikas ajaskaalas kasulikke otsuseid? Või asuvad võimulolijad populistlikult raha puistama, et betoneerida endale natuke suuremat valijaskonda järgmistel valimistel?
Olles elanud paljudes riikides, võin väita, et Eesti poliitikud ja ametnikud on kõvasti üle maailma keskmise taseme. Meie riik on väike ja läbipaistev. Siiski, enne kui ütlen jah-sõna, tahaks meie poliitikas palju rohkem näha arutelusid ning kaasamõtlemist pika plaani üle. Ja pikk plaan – see on meie haridus, teadus ning ühiskonna ja ettevõtluse targemaks muutmine.