Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/10/7395781t1hf37e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/28/12604057t1h520d.jpg)
Sel ööl ärkas Sirje Piht Meriväljal kell pool kolm. Telefon helises. Keegi ei rääkinud, ainult ohkas torusse. Pihtile jäi mulje, et ohkaja oli naisterahvas.
Mõni tund hiljem helistas Ari Dubin, parvlaeva Estonia meelelahutuspealik, kes oli valinud sinna laulma Urmas Alenderi ja Pärnu tantsutrupi Pantera. Tantsijatele oli see esimene reis Eesti ja Rootsi vahet sõitval laeval.
Estonia on uppunud, tuleb võtta kopter ja sõita omasid päästma, ütles Dubin Pihtile.
Sirje Piht, endiselt unesegane, vaatas kella ja arvutas – kell kuus hommikul on laev Stockholmi saarestikus, seal ei saa ta ju uppuda.
Kaks päeva varem oli naine andnud lahkumisavalduse Eesti Kontserdis, kus pidas administraatoriametit. Ta oli otsustanud jääda koduseks ja nautida kapteniproua elu.
Tema toona 39-aastane abikaasa Avo Piht oli Estonia pardal – ja just nüüd oli Ari Dubin öelnud, on laev on Läänemerel uppunud. Abikaasal oli Estonia kapteniametist vaba vahetus, aga ta sõitis Rootsi, et teha varahommikul Stockholmi saarestikus lootsieksam, mis oleks võimaldanud laevafirmal Estline Rootsi lootsiteenuste arvelt kokku hoida.