Tallinn 800: nõela mullakuhjast

Pelgalt kuju ja materjali põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kas nõelu kasutati üksnes tekstiilitööks või ka muul otstarbel, näiteks nahkjalatsite valmistamisel. Foto: TLÜ Arheoloogia Teaduskogu, AI 4061: 3611; Ai 6109 Ii: 497; Ai 6332: 1201, 1231, 1654, 1732; Ai 6426: 150; Foto: Jaana Ratas

Kesiste säilimistingimuste ja aktiivse taaskasutuse tõttu on säilinud vaid üksikuid 13. sajandiga dateeritavaid arheoloogilisi jälgi tallinlaste kehakatetest. Küll aga võib tekstiilitöö kohta teha järeldusi leitud töövahendite põhjal, kirjutab arheoloog Erki Russow. 

Esimeste linnakodanike aegsest kaubalinnast on maapõue jäänud arvukalt arheoloogilisi jälgi siin viljeletud käsitööst: massiliselt naharibasid, kohalike savinõude kilde, tükikesi luu- ja puutööst ning hoonejäänuste näol muidugi ka tõendeid mitmesugustest ehitustraditsioonidest. Ent on ka selliseid näputööliike, millele tuleb ainelist kinnitust otsida justkui nõela heinakuhjast. Või siis mullahunnikust, sest õlgede ja heina osakaal keskaegse linna arheoloogilises substantsis on teatavasti üpris tagasihoidlik. Kui just ei satu suurepäraselt säilinud käimla või lauda otsa, millest esimeses visati heina väljaheidetele peale ning teises õlgi loomadele alla.

Üks selline valdkond, millest Tallinna linna tekkesajandi kontekstis teatakse suhteliselt vähe, on omaaegse tekstiilitööga seostuvad tegevused. Ometi on selge, et peavarju ja kõhutäie kõrval kuuluvad riided nende asjade sekka, milleta inimelu on võimatu ette kujutada. Rõivad täitsid kehakatte kõrval muidki ülesandeid, andes märku nii indiviidi ühiskondlikust seisundist kui ka tema suhestumisest ümbritseva maailmaga. Tekstiili kasutamine ei piirdunud ainult seljariietega, vaid kangaid oli vaja ka pakkematerjalina, seina- ja lauakattena, usurituaalide läbiviimisel, maksevahendina jne. Seega kuulusid kangakudumine ja õmblemine enesestmõistetavalt nende asjade sekka, milleta üks asustusüksus, olgu küla või linn, hakkama ei saanud. Ka hiliskeskajal, 15.–16. sajandil, kui Tallinna kaubanduse tähtsuselt teiseks toomakaubaks soola järel olid Lääne-Euroopast sisse toodud kangad, ei pääsenud linn kohalikust tekstiilitootmisest. Seda enam aga aegadel, mil ei saanud üksnes impordile lootma jääda.

Ehkki fotol olevaid kääre nimetatakse tavaliselt lambakäärideks, pruugiti selliseid tööriistu muukski, sageli näiteks ka tekstiilitöö juures. Need Sauna tänavalt leitud õmblusnõeltega samast majapidamisest pärit eksemplarid seostuvadki rohkem koduse tekstiilikäsitöö kui lambapügamisega – selleks kasutati tunduvalt suuremaid terariistu. Foto: TLÜ Arheoloogia Teaduskogu, AI 6332: 1546, 1532; Foto: Jaana Ratas

Paraku on nii kesiste säilimistingimuste kui ka aktiivse taaskasutuse tõttu – algsele omanikule kasutuks muutunud riided anti edasi järgmistele, kuni räbalaist said riismed – tänaseks Tallinnast teada vaid üksikuid 13. sajandisse paigutatavaid tekstiilikatkeid. Siinkohal võib esile tõsta näiteks Sauna tänava, kus valitsesid orgaaniliste materjalide (puit, nahk, tekstiil jms) seisukohast ideaalilähedased säilimistingimused ja kus toimunud kaevamistel talletati 8500 esemekatke seas ka veidi üle poolesaja tillukese riidetüki. Keskaegse rõivaajaloo uurimise seisukohast on see ilmselgelt tagasihoidlikum kogus kui mitmelt poolt vanalinnast kogutud sadade ja tuhandete nahkjalatsiribadeni küündiv kollektsioon. Paradoksaalsel kombel puuduvad 13. sajandi Tallinna arheoloogilisest ainesest nahatööga seotud tööriistad ja abivahendid, tekstiilitööga seostatavaid esemeid seevastu veidi leidub. Seega saab esimeste linnaasukate tekstiilivalmistamistraditsioonide kohta üht-teist öelda, olgugi et puudub ülevaade sellest, milliseid riideid tolle aja tallinlased kandsid.

Tallinna vanemat tekstiilitööd puudutav arheoloogiline aines on seotud mitme valdkonnaga, millest mõni on teistest märgatavalt paremini leidudega kaetud. Esmajoones puudutab see tekstiilitootmise algfaasi ehk villase ja linase lõnga ketramist – nii vanalinnast kui ka ajaloolistest eeslinnadest on arvukalt värtnakedraleide ehk tüüpilisi kodutööndusele viitavaid esemeid. Tavalise naistetöö jälgi leidub tõesti ühtlaselt üle terve linna, olgu selleks kaupmehe või madalama sotsiaalse päritoluga linlase majapidamine. Vahest veelgi olulisem on eri tüüpi värtnaketrade arvukusest tulenev järeldus: Eesti muinasajale omaseid luust ja kivist ketrasid1 kasutati edasi varases linnakeskkonnas, enne kui 13. sajandi lõpukümnendeil tulid nende kõrval kasutusse läänest imporditud keraamilised töövahendid.

Tallinna algusaegadel kasutatud värtnaketrade valik peegeldab erinevate traditsioonide põimumist tärkavas hansalinnas: siin on tarvitatud nii juba muinasajast tuttavaid luust ja kivist, üksikuid ida poolt pärit roosast kiltkivist värtnaketrasid kui ka läänepäraseid metallist ja hallist savist ketrasid. Ka Raekoja platsilt leitud kaunistustega puiteset võib sarnaste leidude alusel tõlgendada värtnakedrana, ehkki seda võidi nagu dekooriga metallketrasidki kasutada mingil muul moel, näiteks mängunupuna. Foto: TLÜ Arheoloogia Teaduskogu, AI 4061: 1212, 3519; Ai 6332: 188, 1058, 1248, 1388, 1814; Ai 7909: 3195; Foto: Jaana Ratas

Uute värtnaketrade kasutuselevõtt ei pruugi otseselt tähendada varasemate käsitöö­traditsioonide ja -võtete taandumist uute ees, kuid viitab, et ka tekstiilitöö oli avatud kaugemalt tulnud mõjudele ja tehnoloogilistele uuendustele. Kindlasti ulatus see uut tüüpi ketradest oluliselt kaugemale: võib arvata, et käsikäes Põhja-Saksamaalt toodud hallide saviketradega jõudsid siia ka uut tüüpi kangasteljed – vertikaalse ülesehitusega telgede asemel horisontaalsed. Nimelt on sageli täheldatud, et tootlikkuse seisukohast tõhusamad horisontaalsed kangasteljed võeti Põhja-Euroopas kasutusele käsikäes linnastumisprotsessiga ning ühtlasi tähistavad kiiremini ja pikemaid kangaid valmistada võimaldavad uut tüüpi tööriistad aega, mil tekstiilivalmistamine muutus kodusest tööst elukutseliste kangrute pärusmaaks. Millal kangakudumisest Tallinnas kodusest naistetööst professionaalne meestetöö sai, see arheoloogilises aineses ei kajastu, ent hiljemalt 14. sajandi algupoolel on kirjalikes allikates esimesi linnakodanikest kangruid nimetatud.

Vahest veelgi keerulisem on hinnata rõivategijate professionaliseerumist tärkavas hansalinnas. Õmblusvahendeid2, sealhulgas eri kuju ja suurusega õmblusnõelu on Tallinnast leitud nüüdseks pea poolsada, kuid nõelu ja kääre kasutati kahtlemata palju laiemalt kui vaid riiete valmistamisel. Pealegi jätkus hilpude lappimine ka koduseinte vahel, hoolimata sellest, et vähemalt ajuti on Tallinnas tööd leidnud kutseline rõivapaikaja. Pigem võib eeldada, et kui lõviosa muudest käsitööliikidest koondus 13. sajandi kaubalinnas suhteliselt kiiresti kutsetunnistusega käsitööliste kätte, siis rõivaste õmblemine oli läbi kogu keskaja rätsepate kõrval paljuski ka kodune töö. Võimalik, et linnarahva jõukuse kasvades, rahvaarvu suurenedes ning importkangaste odavnedes kasvas ka rätsepatöö osakaal üldises rõivavalmistuses, kuid arheoloogiliselt pole seda võimalik selgelt näidata. Spekuleerida siiski saab: kui vaadelda sõrmkübaraid kui kutselise rõivameistri tööriista, siis nende arv Tallinna leidude seas suureneb hüppeliselt 15. sajandist. Kuid ennemini osutab see siiski sellele, et 13. sajandi tallinlased – olgu nad rätsepad või mitte – ei vajanud hõredama koega ja vertikaalsetel kangaspuudel valminud kangaste käsitsemisel näpukaitset. Igatahes tuleb meil nõelte asemel heinakuhjast otsida hoopis 13. sajandi sõrmkübaraid.

1       Analoogiline situatsioon Tartu näitel vt Riina Rammo, Tartu kesk- ja varauusaegsed kedraleiud. – Tartu linnamuuseumi aastaraamat, 21. Uurimusi Tartu linnaarheoloogiast. Toim. A. Haak, M. Rennit. Tartu, 2018, lk 13–36.

2       Seni ainus kokkuvõte: Monika Reppo, Kesk- ja uusaegsed õmblustöövahendid Tallinna arheoloogilises materjalis. Bakalaureu­setöö. Tallinna Ülikool. Tallinn 2013.