Milline on tuleviku ülikool?

FOTO: Lennart Rikk

Kas 20–30 aasta pärast käib õppetöö ülikoolis kõiksugu uuenduste kiuste ikka juba harjumuspärases loenguvormis või hakatakse tulevikus kogunema virtuaalses ruumis, kuhu tulevad kokku inimesed Tallinnast, Londonist ja Bangkokist? Need ja mitmed muud teemad kerkisid üles, kui Postimees kuuele haridusmõtlejale pealkirjas esitatud küsimuse pureda andis.

Tallinna Tehnikaülikooli arvutitehnika ja -diagnostika professori akadeemik Raimund Ubari sõnul määrab 20–30 aasta pärast antava hariduse sisu esmajoones tulevikuühiskonna olemus ja vajadused – näiteks peab inimene olema peagi valmis suhtlema mitte üksnes teise liigikaaslasega, vaid ka tema «robotitest teenrite armeega».

«See, milliseks kujuneb tuleviku ülikool, sõltub kahest poolest – sellest, milliseks areneb inimest ümbritsev (tehis)keskkond, aga ka sellest, millised funktsioonid tahaks inimene endale jätta selles kujunevas keskkonnas,» rääkis Ubar.

«Humanitaaria roll inimteadmiste arengus peab tulevikus kindlasti kasvama ja ilmselt rakendub ka robot-humanoididele, kellega meil tuleb koos hakata elama. Humanoididest saavad nii õpetajad kui õpilased tuleviku ülikoolis.»

Lõpp loengutele

Kuid juba varem ootavad Ubari hinnangul ülikooli ennast ees põhimõttelised muudatused.

«Ülikooli lähim areng seisneb auditooriumiseinte ümber kukkumises ja klassikalise loengu kadumises,» rääkis ta.

«Loengud asenduvad seminaride ning laborite tähtsuse tõusuga, et arendada vaimsust ja treenida praktilisi oskusi. Professorist saab mentor ning ülikooli mõtteks ja sisuks kujuneb tulla õppima seda, kuidas professor mõtleb.»

Nii võttis Ubar kokku tegelikult ühe väga paljude hariduse tulevikule mõtlejate põhiteesi.

«Ma usun ja loodan, et taastub ning väärtustub kunagine koolkondade kultuur, mida mäletame kas või Vana-Kreekast ja -Roomast, kus oli teada, kes on kelle õpilane ja kuidas koolkondade kaupa maailmas teadmine arenes ning laienes,» arendas sama mõtet edasi Eesti Arengufondi esimees Ott Pärna.

Tema sõnul saab tuleviku õppejõu-tudengi suhet võrrelda kunagise meistri ja selli, õpetlase ja õpilase suhtega, kus oli oluline ennekõike õppejõu elukogemus, lai silmring ja kontaktibaas, erudeeritus ja ühiskonnatunnetus.

«Asi on nimelt selles, et enamik infot on juba täna veebis vabalt – näiteks maailma parimate ülikoolide loengutena – kättesaadav, kuid selles orienteerumine ja inimesena kasvamine eeldab tugevaid mentoreid ja inimestena väärtuste mõttes eeskujusid,» selgitas Pärna.

Tartu Ülikooli haridusteaduste lektori Jüri Ginteri sõnul kaovad lisaks loengutele senisel kujul ka õpikud, sest õppematerjalid täienevad tulevikus pidevalt, ning teiseks suureneb üliõpilaste ja õppejõudude ühine tegutsemine ühise eesmärgi nimel.

«Üliõpilased osalevad õppejõudude uuringutes ja arendustegevuses,» tõi ta näite tulevikukoostööst.

Tulekul virtuaalseminarid?

Rääkides ülikoolist paarikümne aasta pärast, märkis Ginter, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimaldab tulevikus üha enam suhtlemist, ise «kohale» minemata. «Ühes seminaris saavad osaleda inimesed, kes reaalselt on samal ajal Austraalias, Eestis, Kanadas või mujal,» näitlikustas ta.

Nii puudutas Ginter teist teemat, mis haridusmõtlejate ideid läbiva niidina ühendab – kas ja kui levinuks võivad tulevikus kujuneda seminarid, kus osalevad inimesed üle terve maailma.

Näiteks Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees Eimar Veldre ei usu, et e-õpe distantsõppena väga populaarseks muutub. «Pigem on see täiendav tugi ja võidavad need koolid, kes oskavad oma õppeinfosüsteemid muuta interaktiivseks ja Facebooki-sarnaseks,» ennustas ta.

Veldre hinnangul eeldab kõrgkooliõpe viibimist teatud sotsiaalses ja vaimses keskkonnas, kokkupuudet teiste sarnaste või paeluvate akadeemiliste huvide ja pürgimustega. «Elektroonilised kanalid ja keskkonnad jäävad siiski vahendiks, andes rohkem interaktiivsust õppele ja kõrgkoolielule.»

Mõõdukat skeptilisust virtuaalseminaride suhtes väljendas ka IT-visionäär ja õppejõud Linnar Viik.

«Täies mahus ainete e-õppele üleviimise probleem ei ole seotud niivõrd tänapäevase tehnoloogia võimalustega, kuivõrd õppija motiveerimise ja meie oodatavate õpiväljunditega,» rääkis ta.

«Tuupida on võimalik loengus käimata, kasutades elektroonilisi õppematerjale. Kuid erialase taseme saavutamiseks on vaja ka sotsiaalseid oskusi arendada.»

E-õppeainete ja aineplokkideni jõudmine eeldab kõrgkoolilt pikemaajalist ning strateegilist lähenemist.

«Väiksemate koolide puhul ulatub investeering e-õppe infrastruktuuri ning jooksvad kulud tasemeni, kus tehnoloogia elutsükli jooksul seda seniste tudengite sihtrühma pealt tagasi ei teenita,» viitas ta, märkides, et see elutsükkel on maksimaalselt neli aastat.

Õppejõud on liiga odavad

Eestis teeb Viigi sõnul asja omakorda kurioosseks õppejõudude tunnihind, mis on nii madal, et suudab konkureerida väga edukalt tehnoloogia hinnaga ega amortiseeru sellise kiirusega.

Tema sõnul ei ole Eestil mõtet rahvusvahelises kõrghariduses kaasalöömiseks rõhuda siin täismahus õppivatele välisüliõpilastele.

Viik soovitas katsetada selle asemel ühesemestrilisi ja veel lühemaid intensiivõppemooduleid rahvusvaheliste, eelkõige Põhja-Euroopa piirkonda rikastavate ning meie tugevustel põhinevate lahendustega.

«Intensiivõpe konkreetses aines, mille sissejuhatus ning auditoorne töö on asendatud e-õppe lahendustega, peaks kulmineeruma sel juhul nädalase grupitööde intensiivperioodiga Eestis ning seejärel lõppema taas distantsilt toimuva individuaaltööga,» soovitas ta.

Artikkel ilmus algselt paber-Postimehes Goethe Instituudi tellitud haridusteemalistel erikülgedel.

Tagasi üles