Kadri Kuulpak: sõnum, mille järele noored mehed janunevad

Kadri Kuulpak. Foto: Erakogu

Usun, et enamik meist on feministid. Oleneb, kuidas seda hoiakut – või mõne jaoks ka maailmavaadet – defineerida.

Pooldan kahe käega feminismi, mis ütleb, et naistel ja meestel peaksid olema võrdsed võimalused eneseteostuseks. Absoluutselt!

Kuid feminismil on kuri võõrasema, kes peab perekonda arhetüüpseks patriarhaadi struktuuriks, mis organiseerib naiste üle domineerimist. Lääne kultuur on tema silmis kuri korrumpeerunud patriarhaat. Sellise feminismiga ei saa nõustuda. Seda olen alati nõus avalikult tunnistama.

Nii kirjutasin ka eelmise nädala Arteris seda tüüpi feminismi tuules tekkinud uue mehelikkuse kahjulikust mõjust meestele ja suhetele. Pärast sellistel teemadel sõnavõtmist juhtub midagi tähelepanuväärset. Ajakirjanikud saavad lugejatelt tehtud tööle harva tagasisidet. Kirjade hulk, mis täidab siis mu meilikasti ja Facebooki, hämmastab.

Kirjutavad noored mehed, kes tänavad. Nad janunevad sõnumi järele, et mehelikkus on okei. Seda tuleb jaatada. Ja et olla mehelik, ei tähenda olla automaatselt naisepeksja. Vaadake, kui ebaõiglaselt raske on meestel oma laste hooldusõiguse vaidlustest võitjana välja tulla.

Pereterapeut Katrin Saali Saulil pidi ikka palju julgust olema, kui ta kirjutas möödunud nädalal ajakirjas Edasi vägivaldsetest naistest ja sellest, kuidas vägivalla all kannatavad mehed ei pöördu võimukandjate ega ohvriabi poole.

Need on aga äärmuslikud näited stigmatiseerimise halvast kõrvalmõjust. Igatahes võrdsustub traditsiooniline mehelikkus täna matsliku isasega, kes perest ei hooli ja naist kodutöödes ei aita. Lisades niigi keerulisele puslele tüki, et füüsilist jõupingutust nõudvad tööd kaovad, saamegi uue mehe: pehmo.

Ja see ei ole mingi uudis. Juba kümme aastat tagasi kaitses meediauurija Andra Siibak doktoritöö digitaalse põlvkonna enesepresentatsioonist, millest ilmnes, et mehe kuvand on viimasel ajal tõepoolest pehmemaks muutunud.

Täpsemini öeldes asendus stereotüüpne mehekuvand mitmekesisemaga. Toona uuringut Arterile kommenteerides ütles Siibak, et olukord on skisofreeniline. Moodsa mehe kuvandite paljusus tekitab meestes segadust.

Nii võib tänini küsida: milline on ikkagi nüüdisaja väärikas ja õige mees?

Igatahes võrdsustub traditsiooniline mehelikkus täna matsliku isasega, kes perest ei hooli ja naist kodutöödes ei aita.

Ühiskonda on äärmiselt raske kirjeldada. Kõike ei ole jõutud vähemalt siinmail veel uurida või saabki seda teha alles aastate pärast. Alguses kuulemegi üksikjuhtumitest. Üks isa kurdab, teine, kolmas… Alles hiljem saame välja tuua süsteemsed vead.

Püüdlus neid ülikeerukaid protsesse kirjeldada ärritab eelkõige neid, kes tahaksid ühiskonda muuta. Ebavõrdsust ja ebaõiglust välja juurida. Muidugi on igas süsteemis puudusi ja kosmeetilisi muudatusi – rääkides lääne ühiskondadest – tuleb teha. Näiteks anda isadele võimalus laste sündides nendega aega veeta sama kaua, kui see on võimalik emadel. Kuid mitte kõike pea peale pöörata. Küsige oma (vana)vanematelt, kuidas selle eksperimendiga läks.

Parimad ideed muutuste tegemiseks sünnivad erinevate mõtete ristumisteel. Paraku ei taha kuri võõrasema dialoogi. Ta laseb oma mõtetel kosta kinnises kajakambris, kusagil Facebooki grupis. Enamasti ei räägi ta isegi ideedest, vaid ründab isiklikult. Feministlikus grupis «Virginia Woolf sind ei karda!» käidi näiteks välja, et peaks ühisavalduse tegema, et mulle magistrikraadi mitte anda.