Raul Ranne: rämedate sõnade talumatu tühjus (7)
5. november 2019, 02:30
Saan aru, et pealkirjadega, mille eesmärk ja mõte on end sadade teiste artiklite seast nähtavaks karjuda, ei ole mõtet vaielda. Sageli mõjuvad need kontekstist rebitud tükkidena, mis artikli sisu ja terviku mõtet edasi ei anna. Pealkiri on peibutis, ei muud, tuleb tuhka pähe raputades möönda.
Ent ikkagi. Mida mõtles ja kellest rääkis parlamendi liige Urmas Reitelmann, kelle laupäevases Õhtulehes ilmunud intervjuu pealkirjaks oli lennukas tsitaat: «Oleme muutunud munadeta ja mõttetuks sültjaks poliitkorrektseks massiks»? Mis mõttes – oleme? Kes me?
Mina ei ole. Ja mu tutvusringkonnas pole selliseid.
Intervjuu üldist tooni ja sisu hinnates on raske uskuda, et Reitelmann ennast nende «munadeta ja mõttetute» hulka arvab. Vaevalt ta ka oma erakonda ja teda riigikogusse valinud mõttekaaslasi «sültjaks ja poliitkorrektseks massiks» peab.
Aga keda siis? Neid teisi, kes pole temaga nõus? Neid, kes on teistsugused?
Sama teksti lugedes saan aru, et austatud riigikogu liikmele ei meeldi sildistamine, aga ometi tuli sellestsamast murelikust suust pealkirjaks saanud hinnang. Järjekordne silt. Üks verbaalne paugutamine, mil polegi muud sisu ega eesmärki kui saada… pealkirjaks.
Liiga palju energiat, aega ja ka meediaruumi raisatud sellele, et aina valusama kõnepruugiga märkida maha miskid rindejooned. Ikka meie ja nende vahele.
Äkki aitab? Lõpetaks! Liiga palju energiat, aega ja ka meediaruumi raisatud sellele, et aina valusama kõnepruugiga märkida maha miskid rindejooned. Ikka meie ja nende vahele.
See ei vii ju kuhugi. Ei tee elu paremaks. Võimalik, et on lootusetult hilja manitseda, ent kas poleks mõistlik jätta kaaskodanik ta ilmavaate, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse ja minu pärast toitumisharjumuse pärast mõnitamata. Need ei ole asjad, mille pärast omavahel tapelda. Mõelge. No ei ole ju? Pigem on probleem see, et meie riigis puhub paljude taskutes valus vaesus. Näiteks. Ja me ei tea, kuidas seda otsustavalt leevendada. Või kui võtta appi konkreetsem ja värskem näide, siis kas äkki poleks mõistlikum mõelda sellele, mida saab riik ja iga selle kodanik teha paremini, et järgmine kõvem torm ei jätaks abituna pimedusse ootama tervet linna? Siin, oleme ausad, pole poliitkorrektsusel või ebakorrektsusel mingit tähtsust.
On tuhat suuremat ja pisemat asja, mida saaks oma armsas riigis ja oma isiklikus eluski paremini korraldada, selle asemel et klähvida välja arusaamatuid ja üldistavaid silte, mis loovad paraku üksnes raevukat vaenufooni. Tahaks siiski loota, et oleme rohkemaks võimelised. Et tegelikult oleme mõistlikumad ja mõistvamad.