Aimar Altosaar: kuidas hoida ära esimene löök

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Tean naist, kes ükskord töölt koju tulles leidis eest mehe koos purjus seltskonnaga, väike poeg külaliste jalge vahel mängimas.

Seltskond ei olnud väga lärmakas ega pahatahtlik, pigem joomaselt lõbus, kuid naisele aitas sellestki, sest seesugune pilt ei avanenud talle esimest korda. Ta nõudis oma mehelt sõprade ärasaatmist, sest nende väike korter on perele elamiseks. Nende vahel tekkis sõnavahetus, mis lõppes mehe kerge käeplaksuga vastu naise põske. Naine pööras selle peale vaikides ümber, võttis esikust kohvri, viskas sinna mõned riided, võttis lapse käekõrvale ning lahkus korterist igaveseks.

Hiljem, kui naise elu taas joone peale oli saanud, ütles ta, et naine võib lubada mehel ennast lüüa vaid ühe korra. Mahajäetud mees ei olnud tegelikult kontrolliv ahistaja, kuid oli noorukina elanud ränkades oludes, millest pääsedes polnud ta enam see varasem hea poiss. Tegu oli aga tehtud, üks afekt, üks löök muutis kõigi pereliikmete elu.

Elu oleks aga muutunud ka siis, kui naine poleks lapsega kiirelt lahkunud, kui ta oleks oma nutu ära nutnud ning hiljem mehega ära leppinud. Mees oleks elanud edasi teadmisega, et ma võin! Naine aga alaväärsustundega, et mind võib lüüa, ning poeg, kes seda situatsiooni pealt nägi, oleks saanud teadmise, et nii tohib ja nii tehaksegi.

Esimene löök muudab kõike. Nii lööjat, ohvrit kui ka nendevahelist suhet. Lööja ja ohver kohandavad oma teadvust, elust arusaamist ja enesehinnangut uue olukorraga. Nendevahelise suhte väärtus aga väheneb löögi tagajärjel järsult.