Martin Ehala: Toeks ärevatel aegadel

Türi kirik. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Ülemöödunud laupäeval jätsin hüvasti oma hea õpetaja Mati Hindiga. Teda ja meie kohtumise algusaegu meenutades võtsin kätte kausta, kus olid mu toonased kirjutised, käsikirjad, kõnede märkmed ja mustandid. Oli 1987. aasta, kui laulev revolutsioon ei olnud veel alanud, aga julgemad juba nihutasid lubatu piire. Mati artikkel «Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta» ilmus Vikerkaare juuni- ja juulinumbris ning Hirvepargi miitinguga augustis sai väärtuslõhe ühiskonnas selgelt lahti käristatud. Algas polariseerumise aeg, aga keegi ei teadnud veel, millega see lõpeb.

Selles kaustas oli käsikiri pealkirjaga «Sotsialism ja usk», kirjutatud 1987. aasta lõpul. Olin selle täielikult unustanud. Ma kirjutasin selle essee üliõpilasena toonase Tallinna Pedagoogilise Instituudi ajalehele, aga seda ei avaldatud. Kirjutatud omas ajas ja toonaste väljenditega, sõnastavad need mõtted kreedo, millesse ma praegu usun sama veendunult kui 32 aastat tagasi.

Ateism, mis peaks võitlema religioosse piiratuse vastu, on võidelnud Jumala kui südametunnistuse vastu. Osalt seetõttu oleme praegu ilma Jumala ja ilma usuta. See ei ole üksnes sotsialismi probleem, see on globaalprobleem. Kas me oleme nii võimsad, et tuleksime toime ilma usuta?