Reet Aus: ma ei mõtle sellele eriti, kui palju meil planeedina veel aega on jäänud

Reet Aus. Foto: Tairo Lutter

Põlevad metsad, kuivavad põllud ja hukkuvad liigid – need on selle aasta märksõnad. Olgugi et üks kuum suvi pole piisav valim suuremate järelduste tegemiseks, on konsensus kliimamuutuste suhtes teadlaste seas valdav.

Ei maksa end aga sellega kinni mõelda, kas ja kui suur on inimeste osa planeedi kuumenemises. Tarbimisühiskonna väljaheited on silmanähtavamad: plastisaared ookeanides ja prügimäed üha laienevates metropolides. Aina enam tundub, et lagunegu inimkonna kasutatud materjalid kuitahes hästi, seda prügi on lihtsalt liiga palju. Me toodame prahti sellistes kogustes, et ainuüksi selle ümbertöötlemine on meeletu energiakulu. Mis siis teha? Tarvitada asju, mis juba olemas. Või siis järgmine parim valik: kasutada neid materjale, mis masstootmisest üle jäid. Ettevõtja Reet Aus toodab nõndaviisi riideid. Aastalõpuvestluses Neeme Rauaga räägivad asjaosalised niinimetatud upcycling’ust, kliimakokkuleppest, „tarbimiskonfliktist“ endise esimese ja kolmanda maailma vahel ning mõistagi sellest, kuidas selle apokalüptilise meeleolu taustal igal hommikul voodist tõusta.

Olen rahvusvahelises meedias viimasel ajal üha sagedamini komistanud sõnale „nihilism“. Tead selle tähendust?

Umbes ju tean. Selge positsioonitus – ehk.