Juhtkiri: kes on riigiga rahul?

EKRE valijad on riigis tänavu toimunuga rahul, teised, vaatamata oma eluga rahul olemisele, aga mitte. Foto: Eero Vabamägi

On lohutav, et poliitilistest skandaalidest ning kõrgepingelisest retoorikast kurnatud ühiskonnas on 82 protsenti inimestest oma isikliku eluga rahul. Postimehe tellitud Kantar Emori uuring näitab, et see rahulolu jaotub üsna võrdselt maa- ja linnarahva vahel, haridustasemete lõikes ning ka erakondade toetajate vahel.

Uuringus on küsitud ka teine väga tähtis küsimus: «Millise hinnangu annate riigile lõppeval aastal?» Ei küsita niisiis mitte valitsuse, riigikogu, erakondade ega poliitika kohta üldiselt, vaid riigi kui institutsiooni kohta, mistõttu on analüüs vastustest nendele küsimustele tähtis. Positiivse hinnangu annab 43, negatiivse 50 protsenti küsitletutest. Siin pole kuigi suuri erisusi toetusega vastavalt valitsuskoalitsioonile ja opositsioonile.

Kuna EKRE on olnud juba aastaid peamine riigivastase usaldamatuse külvaja, võib nende toetajate vastustest riigiga rahulolu küsimusele lugeda välja üsna positiivse järelduse. Tervelt 82 protsenti erakonna toetajatest annab riigile väga hea või pigem hea hinde. Võimalik, et see toetab kevadel kuuldud, ent mitte eriti tõsiselt võetud argumente sellest, et ka EKRE toetajatele kaasatuse tunde andmine on väärtus iseenesest. Lõpuks saavad vähemalt praegu riigiga rahul olla ka need, kellele see on seni raske olnud.

Tõsi, tegelikult me ei tea, mil määral on EKRE valitsusse saamine ja nende toetajate rahulolu põhjuslikus seoses ning kui suures osas on tegemist kokkulangevusega. Rahulolu riigiga võib suureneda ka sellepärast, et palgad kasvavad ja tööpuudus on väike. Ei saa välistada, et need arengud on aidanud EKRE toetajaid teistest enam.

Lõpuks saavad vähemalt praegu riigiga rahul olla ka need, kellele see on seni raske olnud.

Huvitaval kombel on Eesti riigiga sel aastal muust rahvusest inimesed rohkem rahul kui eesti rahvusest: 52 protsenti 37 vastu. Mismoodi saavad olla riigiga korraga pigem rahul kaks ühiskonnarühma (ekrelased ja venelased), kes peaks olema teineteise suurimad vaenlased? Ehk peitub vastus venekeelses meediakajastuses, mis muutus praegust valitsuskoalitsiooni resoluutset sarjamist vältivaks üsna varsti pärast teadet selle kokkupanemisest.

Küllap on seetõttu Keskerakonna toetajate rahulolu riigiga kõrgem, kui oleks muidu: kaks kolmandikku annab positiivse hinnangu. Tõsisem mõtlemiskoht on Isamaal, kelle toetajate seas on rahulolu riigiga 50:50. Tasub silmas pidada, et tegemist on protsentidega praeguste toetajate seas, keda ei ole palju rohkem kui pisut üle valimiskünnise. See toetus on omakorda pool Isamaa valijatest, keda märtsis oli 11,4 protsenti, ehkki ka enne valimisi oli Isamaa reiting pikka aega künnise lähedal. See näitab küll imetlusväärset oskust Mati Alaveri stiilis tippvormi ajastada, aga mis edasi? Nüüd, kus asjad on kesisemad, on ehk just Isamaa see, kes Kristen Michali üleskutsest lähtuvalt hakkab valitsusest esimesena tulema?

Mida tahes toob Eestile aasta 2020, on selge, et inimeste isikliku eluga rahul olemist ei mõjuta mistahes pidi laetud poliitõhustik. Vahest võiksime endale jõulurahu puhul lubada heameele tundmist ka selle üle, et arvestatav hulk pikas poliitilises isolatsioonis olnud valijaid saab korrakski riigiga rahul olla.