Juhtkiri: seitse kriisita aastat (3)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
3. jaanuar 2020, 00:00
/nginx/o/2020/01/02/12846020t1h3151.jpg)
Äsja lõppenud aastat alustas majandusanalüütik Mihkel Nestor järgmise kommentaariga: «2019. aastale on majanduselus vastu mindud ootusärevalt, kuid rõhk on kindlasti sõnal «ärev». Kuigi finantsturgudel detsembris aset leidnud verevalamine puudutas keskmist eestlast vähe, loetakse sellealaseid uudiseid siiski usinalt ja tuletatakse meelde kümne aasta taguseid aegu.»
2019. aasta esimeseks kolmeks kvartaliks tehtud kaheksast vaadeldavast prognoosist enamik jäi kolme protsendi juurde, eriti optimistlik Luminor pakkus 3,8 protsenti. Kuigi kõik ennustasid selleks hetkeks lõpuks jahtumist, oli majanduskasv kolmanda kvartali lõpuks lausa 4,2 protsenti. 2020. aastaks ennustatakse küll tööpuuduse kasvu (4,6 protsendilt 5,1-le), aga sellest, et head ajad ei pruugi lõppeda, annavad tunnistust ennustused palgakasvu kohta: keskmine palk võib tõusta pea 100 euro võrra, kerkides 1500 euro lähedale.
Kuhu jääb siis majanduskriis, mille eest meid mitu aastat hoiatatud on? Tundub, et lihtne inimene võib juba avatud püksirihma nõela ilma rihma pingutamata samasse auku tagasi panna. Iseküsimus on, mida peaksid nüüd tegema tööandjad, kellele jätkuv palgasurve tähendab veelgi suuremaid raskusi töötajate hoidmisel ja leidmisel. Kriisita majandus põhjustab niimoodi omamoodi kriise.
See võib põhjustada poliitilisi kriise juhul, kui meil tekib raskusi uute inimeste omaksvõtmisel. Selge on see, et palgasurve ja mitme valdkonna tööjõupuuduse tõttu avaneb uussisserändajatel rohkem võimalusi tööle saada, sest teatud töödele pretendeerijaid on vähem. Juba sel aastal on avaldatud avalikult pahameelt eesti keelt mitte oskavate sõidujagajate ja teenindajate üle. Kahjuks on ka tulevikku pinged juba sisse programmeeritud, aga need tuleb ületada, sest ühiskonna rahvusvahelistumine on tagasipööramatu protsess.
Targal inimesel, ettevõtjal, riigiasutuse juhil või mistahes muul majandusest mõjutatul on mõistlik olla kriisiks valmis olenemata sellest, mida näitavad prognoosid.
Kas tsükliline majanduse käekäik on oma aja ära elanud ning kriisi hirmus enam elama ei peagi, selleks valmistuda polegi vaja? Ei tea, eriti mitte Eestis, kus meie hoovad oma majandusliku käekäigu mõjutamiseks on piiratud. Euroopa Komisjon ennustab aastateks 2020 ja 2021 samuti majanduskasvu, need oleksid kaheksas ja üheksas kasvuaasta järjestikku, aga ka nüüd juba ülemöödunud kümnendi suure kriisi stsenaarium polnud prognoosides kirjas.
Targal inimesel, ettevõtjal, riigiasutuse juhil või mistahes muul majandusest mõjutatul on mõistlik olla kriisiks valmis olenemata sellest, mida näitavad prognoosid. Nende põhjustajad ei pruugi olla ainult majanduse rahulikumad ja orgaanilisemad arengud, vaid ka järsku ilmuvad suuremad asjaolud. Näiteks võivad minna vett vedama USA-Hiina kaubandusläbirääkimised, võivad murduda Venemaa lapitekilise majanduse põhilised alustalad, võib ebaõnnestuda Boris Johnsoni plaan Brexit võimalikult väikeste kahjudega ellu viia.
Seniks tundkem heameelt selle üle, et meil läheb hästi, aga tundkem seda ainult korraks. Tööjõud on meil üha kallim, mis tähendab, et meie senist innovatsiooni ja nutikust on võimalik saada ka vaesematest riikidest. Meil on järelikult vaja uut ja paremat, et nii järgmisse kriisi sattudes kui ka sealt välja saades oleks meie konkurentsivõime kooskõlas Eesti ambitsioonidega.