Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/23/12831947t1h8cf6.jpg)
/nginx/o/2020/01/03/12849264t1h2016.jpg)
Ei teagi täpselt, miks ma otsustasin 26 aastat tagasi toonase keskkoolipoisina, et minust peab saama ajakirjanik – et nüüd ja kohe on vaja kirjutada võimalikult mahukas artikkel mõnda suurde päevalehte, et meediamaailmas märk maha saada.
Ei mäleta, kust tuli julgus minna kaitsejõudude peastaabi peahoone suurte väravate juurde, luisata kordnikule, et olen ajakirjanik, ning ulatada üle leti ümbrik kirjaga. Kirjaga Ameerika Ühendriikide eruohvitserile ja toonasele kaitseväe juhatajale Aleksander Einselnile, kellelt soovisin saada intervjuud.
Igatahes tundus, et ajakirjandusjumalad soosisid noore poisi julgust, sest peagi helises minu kodutelefon (ajalehetoimetuste kontoritesse mul ju veel asja polnud) ja Einselni sekretär teatas, et lugupeetud kindral on valmis mind vastu võtma.
Ja intervjuu sündiski, hoolimata sellest, et naabrilt laenatud päevi näinud diktofon kohe usutluse alguses seisma jäi ja ma oma ehmatuseks avastasin, et polnud tagavaravariandiks isegi mitte pastakat ja märkmikku kaasa võtnud.
Kuid Einselni jutt jäi meelde, see voolas peagi vana trükimasina toksimise saatel paberile ning imekombel pidaski ühe suure päevalehe toimetus mind piisavalt usaldusväärseks, et kirjatükk vastu võtta ja see ka avaldada. Suur oli minu uhkus, kui selgus, et professionaalsed toimetajad olid jätnud mu teksti peaaegu muutmata.
Minust saab ajakirjanik
Sellest hetkest alates oli selge, et minust saab ajakirjanik, sest tundus, et just see amet annab otseselt võimaluse panustada iga päev ühiskonna paremaks muutmisse ja et ühiskond austab mind vastu.
Valisin oma lipukirjaks aususe ja vaba sõna väärtustamise, sest eesmärk oli ju teha head, õiglast ja tasakaalustatud ajakirjandust. Jälgisin hoolega, et mõlemad pooled saaksid alati sõna, kontrollisin faktid mitu korda üle ning tundus, et ühiskond võttis mu töö hästi vastu. Nii oli see vähemalt 1990. aastate lõpus ja järgmise kümnendi alguses, kuid siis miski muutus.
Aina sagedamini oli tunda rünnakuid ajakirjanike vastu ning need muutusid üha tigedamaks. Mäletan hästi, kui esimest korda seati kahtluse alla minu sõltumatus.
Oli üks unine suvepäev, niinimetatud hapukurgihooaja tipp, kui sündmusi on vähe ja on paras peamurdmine, millest huvitavast uudist kirjutada. Kammisin läbi varem kirjutatud lugusid, et leida mõni teema, mida saaks edasi arendada. Silma hakkas üks uudisnupp kahest linnaametnikust, kelle suhtes oli omal ajal algatatud kriminaalmenetlus. Prokuratuuriga ühendust võttes selguski, et mul näkkas: kriminaalmenetlus oli edenenud ja mõlemad ametnikud olid saanud kahtlustuse.
Uudise ilmumise järel tuli aga kiire vastus kahtlustatavatelt. Nad väitsid avalikult, et ajakirjanik täidab kellegi tellimust neid mustata. Kelle tellimust täpselt, nad öelda ei osanud, kuid sellest hoolimata olid nad varmalt valmis ajakirjaniku sõltumatuse kahtluse alla seadma.
Lapsed või debiilikud
Selliseid rünnakuid tuli hiljem veel, usun, et peaaegu kõik ajakirjanikud on seda kogenud. Polnud mingi probleem seada kahtluse alla ajakirjaniku võime ühiskonnas toimuvast aru saada, ja seda äärmiselt labasel moel. Leebema sõnavaraga süüdistajad hakkasid noori meediatöötajaid halvustavalt lapsajakirjanikeks kutsuma, karmimad tembeldasid ajakirjanikud suisa debiilikuteks, lisades ette asjakohase väljaande nime. Tundus, et eranditult igaühel on voli ajakirjanikke sõimata, ning ajakirjaniku kohus on sageli alusetu kriitika vaikides vastu võtta.
Kuid kindlasti ei pea see nii olema. Kriitika peab olema argumenteeritud, ja kui see osutub alusetuks, peaks kritiseerija vabandust paluma. Nii nagu nõutakse, et vabandust paluks eksinud ajakirjanik.
Sotsiaalmeedia arenguga on rünnakud ajakirjanike vastu hoogu juurde saanud. Terve hulk poliitikuid on hakanud oma ülimalt kriitilistes postitustes ajakirjanikke nimeliselt välja tooma ja jutt sellest, et meedia on mõne poliitilise jõu tööriist, kogub aina tuure. Kuigi sageli on just meedia sõltumatuse kahtluse alla seadjad ise kõige suuremad mõne huvigrupi soovidest sõltuva «ajakirjanduse» viljelejad. Meil on poliitilisi jõude, mis on asutanud oma veebiportaali, kus ajakirjanduseetika norme eirates ning sageli tõde moonutades toodetakse tekste, mis teenivad vaid konkreetse poliitilise jõu huve.
Sõna on vaba
Kas siis Eesti klassikalises ajakirjanduses on sõna vaba, kas ollakse sõltumatud? Minu hinnangul on, kuigi leidub ajakirjanikegi hulgas neid, kes on hakanud kahtlema. Sellisel juhul tuleb nendest kahtlustest rääkida ja kui neil on alust, siis viivitamatult sekkuda.
Tugeva peatoimetaja ülesanne peab olema kaitsta oma toimetust katsete eest ajakirjaniku sõltumatust riivata. Ühelgi ärimehel ei tohi olla voli ärihuvidest lähtuvalt ajakirjanduslikku sisu mõjutada, ühelgi poliitilisel jõul ei tohi olla rammu meediat tasakaalust välja tõugata.
Kuid samal ajal peab ajakirjandus ise olema hoolas, et ta kedagi kiusama ei hakkaks – näiteks suurest tuhinast tõestada oma sõltumatust.
Ajakirjandus elab praegu üle raskeid aegu, sotsiaalmeediahiiud kahmavad aina suuremat tükki reklaamirahast, millest ajakirjandus toitub. Nüüd peavad meediamajade omanikud rahaliselt juurde panustama, et väljaannete ilmumine ei katkeks. Kas see on oht ajakirjanduse sõltumatusele? Minu hinnangul seni pole olnud, kuid tuleb olla tähelepanelik, et ohtu ei tekiks.
Peab tõdema, et Postimehe ajakirjanikele oli eelmine aasta töine ja tulemuslik. Aastasse jäi palju mõjukaid lugusid, interaktiivseid lahendusi, videoprojekte ja silmatorkavaid fotosid. Meie lugude paremikust saate ülevaate lehekülgedelt 8–9. Ajakirjanikud on teinud head tööd. Hoolimata kõigest.
Aitäh meie lugejatele
Rõõmu teeb seegi, et lugejad on meiega. Kui paberlehe tellijate arv on olnud aastaid kerges languses, siis järjest suureneb digitellijate hulk ning kokkuvõttes on tellijate arv aastaga kasvanud. Võib öelda, et paberlehe tellimusest kergekäeliselt ei loobuta, samas on üha rohkem neid inimesi, kes on valmis maksma tasulise sisu eest veebis. Oma lugejate abil ja toel saame hoida tugevat ja usaldusväärset eestikeelset ajakirjandust, mis suudab rinda pista tehnoloogiliste muutustega, otsida edukat ärimudelit tulevikuks ja pakkuda lugejatele usaldusväärset teadmist.
Täname oma lugejaid usalduse eest!