Vajadus viisakuse ja vaba sõna järele

Postimees 2019 Foto: Pm

Ei teagi täpselt, miks ma otsustasin 26 aastat tagasi toonase keskkoolipoisina, et minust peab saama ajakirjanik – et nüüd ja kohe on vaja kirjutada võimalikult mahukas artikkel mõnda suurde päevalehte, et meediamaailmas märk maha saada.

Ei mäleta, kust tuli julgus minna kaitsejõudude peastaabi peahoone suurte väravate juurde, luisata kordnikule, et olen ajakirjanik, ning ulatada üle leti ümbrik kirjaga. Kirjaga Ameerika Ühendriikide eruohvitserile ja toonasele kaitseväe juhatajale Aleksander Einselnile, kellelt soovisin saada intervjuud.

Igatahes tundus, et ajakirjandusjumalad soosisid noore poisi julgust, sest peagi helises minu kodutelefon (ajalehetoimetuste kontoritesse mul ju veel asja polnud) ja Einselni sekretär teatas, et lugupeetud kindral on valmis mind vastu võtma.