Juhtkiri: läänemaailma lõhe ähvardab

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Vastates küsimusele, kas Eesti peaks valima oma liitlaste poole isegi siis, kui see ei ole eetiline, ütles kaitseminister Jüri Luik, et Eesti seisaks oma liitlaste kõrval. Minister ilmselt püstitab siin eelduse, et liitlased on ka edaspidi suhteliselt homogeenne rühm riike, kes võivad küll vaielda, ent jõuavad lõpuks kompromissini, millest saab meie kõigi ühtne seisukoht.

Nii on see seni pea alati toiminud. Oleme saanud arvestada sellega, et isegi kui kompromiss pole meie seisukohalt parim lahendus (üldjuhul pole kompromiss seda kellegi jaoks), on kõige tähtsam väärtus see, et saame ühtsuse vati sees end turvaliselt tunda.

Varsti ei pruugi see enam nii olla, sest pole teada, milliseks kujuneb konflikt USA ja Iraani vahel. 2003. aastal, kui president George W. Bush USA Iraagiga sõtta viis, moodustas ta nii-öelda tahtejõuliste koalitsiooni, kuhu koos Eestiga kuulus kogu ülejäänud Euroopa Liitu ja NATOsse pürgiv Ida-Euroopa ning ka mitmed Lääne-Euroopa riigid. Saksamaa ja Prantsusmaa ei olnud ühed neist.

Kas Eesti oleks valmis selleks, kui Donald Trump teeks üleskutse moodustada samasugune koalitsioon Iraani vastu? Võib kindel olla, et paljudes Lääne-Euroopa liitlastes tekitaks judinaid mõte Trumpi juhtimisel oma parimad pojad-tütred sõtta saata. Vahest oleks vastuseis suuremgi kui Iraagi sõja ajal, sest Trumpi eklektiline käitumine ei paku erilist kindlustunnet riigi- ja valitsusjuhtidele, kelle rahvas on USA presidendi vastu suure tõrksusega laetud.

Võib kindel olla, et paljudes Lääne-Euroopa liitlastes tekitaks judinaid mõte Trumpi juhtimisel oma parimad pojad-tütred sõtta saata.

Meiega enim sarnaselt mõtlev suurriik Euroopa Liidus on olnud Suurbritannia. Millise maa kohta saaksime seda öelda kolme nädala pärast, Brexiti järel? On see Saksamaa, kes ehitab koos Venemaaga Läänemerre juba teist gaasitoru, suurendades oma sõltuvust meie idanaabrist veelgi? Kas saab selleks pidada Prantsusmaad, mille president Emmanuel Macron on teinud üleskutse ehitada üles uus Euroopa julgeolekuarhitektuur koos Venemaaga?

Loodetavasti ragistatakse praegu riigistruktuurides korralikult ajusid, et selgitada välja tulevikustsenaariumid ning teha plaan puhuks, kui läänemaailmas peaksid tekkima ulatuslikumad erimeelsused. USA riigisekretär Mike Pompeo on juba väljendanud pettumust Euroopa reaktsiooni kohta Iraani sündmustele. Tema hinnangul on «partnerid regioonis» olnud palju toetavamad. Meid peaks tegema murelikuks see, et võrdluses meie liitlastega tõstab USA kõrge ametnik positiivselt esile teiste seas Saudi Araabiat ja Ühendemiraate.

Juba 2016. aastal Brexiti referendumi ja Donald Trumpi valimisega alanud kõhklused õhtumaade ühtsuses võivad saada USA-Iraani konfliktiga seoses uue käigu. Eesti püütaks muutuste keerisesse niikuinii, aga meie liikmelisus ÜRO Julgeolekunõukogus muudab kiiresti kindlate seisukohtade kujundamise vältimatuks. Ei teagi, kas kadestada Eesti välis- ja julgeolekupoliitika kogukonda, kelle töös on ilmselt ühed põnevaimad ajad, või tunda neile kaasa, sest ees võivad oodata ainult halvad valikud. 2003. aastal alanud Iraagi sõja puhul tekkis lääneliitlaste vahel suur erimeelsus, millest hoolimata suudeti muudes küsimustes edukalt edasi toimida. Kui relvad vaikseks ei jää, oleks see stsenaarium ilmselt ka sel korral halvimatest parim.