Nii on see seni pea alati toiminud. Oleme saanud arvestada sellega, et isegi kui kompromiss pole meie seisukohalt parim lahendus (üldjuhul pole kompromiss seda kellegi jaoks), on kõige tähtsam väärtus see, et saame ühtsuse vati sees end turvaliselt tunda.
Varsti ei pruugi see enam nii olla, sest pole teada, milliseks kujuneb konflikt USA ja Iraani vahel. 2003. aastal, kui president George W. Bush USA Iraagiga sõtta viis, moodustas ta nii-öelda tahtejõuliste koalitsiooni, kuhu koos Eestiga kuulus kogu ülejäänud Euroopa Liitu ja NATOsse pürgiv Ida-Euroopa ning ka mitmed Lääne-Euroopa riigid. Saksamaa ja Prantsusmaa ei olnud ühed neist.
Kas Eesti oleks valmis selleks, kui Donald Trump teeks üleskutse moodustada samasugune koalitsioon Iraani vastu? Võib kindel olla, et paljudes Lääne-Euroopa liitlastes tekitaks judinaid mõte Trumpi juhtimisel oma parimad pojad-tütred sõtta saata. Vahest oleks vastuseis suuremgi kui Iraagi sõja ajal, sest Trumpi eklektiline käitumine ei paku erilist kindlustunnet riigi- ja valitsusjuhtidele, kelle rahvas on USA presidendi vastu suure tõrksusega laetud.
Võib kindel olla, et paljudes Lääne-Euroopa liitlastes tekitaks judinaid mõte Trumpi juhtimisel oma parimad pojad-tütred sõtta saata.
Meiega enim sarnaselt mõtlev suurriik Euroopa Liidus on olnud Suurbritannia. Millise maa kohta saaksime seda öelda kolme nädala pärast, Brexiti järel? On see Saksamaa, kes ehitab koos Venemaaga Läänemerre juba teist gaasitoru, suurendades oma sõltuvust meie idanaabrist veelgi? Kas saab selleks pidada Prantsusmaad, mille president Emmanuel Macron on teinud üleskutse ehitada üles uus Euroopa julgeolekuarhitektuur koos Venemaaga?