Juhtkiri: teeme end suureks

EP. Foto: Vincent Kessler

Võiks väita, et europarlamendi liikme koht on liikmesriigiti poliitikute jaoks erineva atraktiivsusega. Tähelepanekud näivad niisugust arusaama igatahes toetavat.

Endisi ministreid – sealhulgas peaministreid – ja teisi oma kodumaal kõrgelennulist poliitilist karjääri teinud inimesi leidub paljude Euroopa Liidu riikide saadikute seas, kuid nii kõrgetasemelist saadikute koosseisu nagu Eesti puhul – üks endine peaminister ja Euroopa Komisjoni volinik ja kolm endist välisministrit – on pehmelt öeldes raske leida.

Võimalikke põhjusi, miks Eesti-suguse väikeriigi poliitikute silmis on Euroopa Parlament ahvatlevam kui näiteks Prantsusmaal või Saksamaal, võib tuua mitu. Alustades kas või sellest, et on vaks vahet, kas olla üks kuuest-seitsmest või 51st, 73st või 96st.

Ent Euroopa Parlament peabki olema Eesti poliitikutele ahvatlev. See on meie riigi huvides. Sest iga kuuendik või seitsmendik Eesti esindusest europarlamendis peab oma rolli uhkelt välja kandma selleks, et Eesti nägemus Euroopa tasandil arutatavates küsimustes oleks esindatud.

Homme lahkub Suurbritannia Euroopa Liidu ridadest pärast viis aastakümmet kestnud liikmesust. Eestile tähendab see muuhulgas seda, et europarlamendis potsatab meile nüüd seitsmes mandaat.

Üldises pildis jääb europarlament aga väiksemaks. Brexitiga lahkub parlamendist 73 britti, nende asemele tuleb aga vaid 27 uut inimest brittide arvelt kohti võitvatest riikidest. Ehk siis saadikute üldarv kahaneb 704-le. See toob tahes-tahtmata kaasa fraktsioonidevahelise jõujoonte muutumise, Eesti jätab see aga siiski väikejõuks.

Niisiis ei saa Eesti endale lubada mitte ühtegi «tühja» saadikut. Seejuures ei oma tähtsust mitte europarlamendi liikme varasemad ametipositsioonid, vaid nüüd ja praegu tehtava töö sisulisus.

Eesti ei saa endale lubada mitte ühtegi «tühja» saadikut. Seejuures ei oma tähtsust mitte europarlamendi liikme varasemad ametipositsioonid, vaid nüüd ja praegu tehtava töö sisulisus.

Kunstlikud meetmed end pildile upitada edasi ei vii ja tulemust ei anna. Suur hulk Euroopa Komisjonile esitatud küsimusi ja kokku kirjutatud hääletusselgitusi võivad küll näidata saadiku aktiivsust statistikas heas valguses, ent kui noodsamad küsimused on valdavalt sisutühjad ja sestap neist midagi muud peale statistilise silmamoonduse ei sünni, siis kes sellest õigupoolest võitis?

Sisulist tööd tehakse europarlamendis siis, kui liikmel on julgust ja pädevust mitmesugustel teemadel kaasa rääkida, oskust ametivendadega häid sidemeid luua ning võimet suhelda aktiivselt ka Eesti valitsuspoliitikute ja ministeeriumitega, kes peavad samuti meie riigi huve Euroopa Liidus edendama.

Seda kõike silmas pidades võib tunda heameelt tõiga üle, et Riho Terrase näol saab Eesti taas esindaja europarlamendi suurimas fraktsioonis Euroopa Rahvaparteis. Samal ajal tahaks loota, et Jaak Madison hoiab kodumaa ametkonnad kursis sellega, mis mõtted liiguvad tema fraktsioonikaaslaste peas. Eriti venesõbralikena tuntud jõudude puhul nagu Saksa AfD või Itaalia Liiga.

Igal juhul tasub Eesti esindajate tegevusel europarlamendis silm peal hoida. Euroopa Liit on küll liikmesriikide ühine asi, kuid keegi teine ei seisa meie piirkonna huvide eest paremini kui me ise.