Juurikas. Need tüütud uusaastalubadused

Teeme rahval tuju paremaks Foto: Allan Hmelnitski

Kas tõesti võtab keegi uusaastalubadusi tõsiselt? Selline mulje kipub jääma küll. Uus aasta pole õieti alanudki, aga nutt ja hala käib täistuuridel. Vaatan sõbrannasid – targad, haritud naised; rikkaliku kogemuste pagasiga toitumise, rahakulutamise ja suhete vallas – ja nad käituvad nagu teismelised, kes alles avastavad iseennast ja maailma ning kellele iga uus päev on justnagu uus ajastu.

„Tõotasin endale, et aastat alustan paastumisega,“ kaebleb Evelin. „Kõik rasvad ja valgud menüüst välja. Ei mingeid saiakesi ja tordikesi, ei mingeid komme ja küpsiseid, null kilogrammi jäätist ja ­brüleekreemi. Ja ei mingit alkoholi – joon ainult vett, närin kapsast ja neelan lahtisteid.“

„Jälle see tüütu kaalust alla võtmise jutt,“ ohkasin mina. „Ei ole mõtet elevandist sääske teha. Kes on ennast suureks söönud, see elagu suurejooneliselt. Keda sinu vööümbermõõt huvitab? Naudi elu säärasena, nagu oled – kauni, särava ja lopsakalt volüümikana. Eesti on hõredalt asustatud riik, siin jätkub ruumi kõigile.“

„Selgeltnägija ütles, et mind lahutab täiuslikust õnnest 20 kilogrammi pekki, mis katab keha ühtlase viiesentimeetrise kihina ega lase sisemisel ilul välja särada.“

„Sul on kaks kõrgharidust ja sa käid selgeltnägija käest nõu küsimas? Mis sul arus on?“

„Ära naera!“ tõmbus Evelinka kaitseasendisse nagu tigu jalgrattateel. „Kõik selgeltnägijad pole petised. Proua, kelle juures Lasnamäel ma käin, paneb kaarte iidse zoroastristliku õpetuse järgi, mida peavooluteadvus mõista ei suuda. Ta pakub väga kvalitseetset teenust ainult 40 euro eest.“

„No ja kuidas paastupidamine läks?“ lasin end kahjurõõmul keelest sikutada.

Evelin ohkas nagu hobune.