Ümmarguselt pool kohalike omavalitsuste eelarvest kulub haridusele. Kas ja kuidas saab seda veel suurendada, et vähendada lasteaiatasu omaosalust, ning selle alternatiividest kirjutab eralasteaia Väike Päike avatud suhete juht Kristi Stahl.
Kristi Stahl: lasteaiakoha küsitav hind
Hariduse rahastamine kujuneb suure tõenäosusega taas kohalike valimiste peamiseks teemaks, sest juba kõlab mitmelt poolt loosungeid, mis kutsuvad üles pakkuma tasuta teenuseid. Teiselt poolt on see ka põhjendatud, sest haridusse suunatav kogukulu moodustab kohalike omavalitsuste eelarvest üle poole ja Eesti hariduses toimuv kõnetab enamikku valijaid.
Haridusele kulutatavad summad on viimastel aastatel hoogsalt kasvanud ning teema on meedia huviorbiidis. Eriti jõudsalt on lasteaedade rahastamine esile kerkinud aasta alguses, sest kohatasu tõusis 1. jaanuaril taas enamikus kohalikes omavalitsustes. Vähem pööratakse tähelepanu sellele, et maksumaksjana panustavad kõik inimesed (ka need, kellel lasteaialapsi pole). Kõigi muude kohaliku omavalitsuse valdkondade rahastamiseks jääb «kassasse» alles vähem kui pool: teed ja tänavad, sotsiaalteenused, linna planeerimine jne. Alushariduse eelarve moodustab omakorda kogu hariduse eelarvest umbes kolmandiku ja on igati õigustatud küsimus: kui palju siis üks lasteaiakoht tegelikult maksab? Ausalt ja avalikult.
Ühele lapsele maksab lasteaia või -hoiu teenus praegu omavalitsustes keskmiselt 300–500 eurot kuus, lapsevanema osalus on alla 20 protsendi maksumusest. Tasub rõhutada, et see summa pole veel teenuse kogumaksumus, vaid ainult otsene tegevuskulu. Tasusse on sisse arvestatud ainult jooksva kalendriaasta investeeringud kinnisvarasse, aga mitte näiteks eelmistel aastatel ehitamiseks võetud laenu intressid, samuti puuduvad mitmed omavalitsuse üldjuhtimise ning administreerimise kulud.