Märke sellest on üha rohkem. Näiteks eelmise aasta lõpus koondas Baltika 300 inimest, eelmisel kevadel Sangar 60 inimest, sest 800-eurone palk, mida õmblejatele maksti, osutus liiga kõrgeks. Äsja otsustas mööblitootja Fleming viia tootmise üle Leetu, üks põhjusi asjaolu, et Eesti seadused ei luba sisse tuua odavat tööjõudu. Leedu seadustes sellist piirangut ei ole.
Ka teised suure oskustöö mahuga ettevõtjad on sama probleemi ees ja leiavad, et võõrtööjõu piirangute kaotamine või leevendamine aitaks ettevõtteid konkurentsis püsida. Küsimus on selles, kuivõrd on Eesti valmis sellist põhimõttelist muudatust tegema olukorras, kus sisseränne on juba märgatavalt suurenenud.
Samuti tuleks küsida, kas tööjõumahuka tootmise säilitamine on piisavalt tähtis eesmärk, et selle nimel suurendada inimeste hulka, kes on nõus ära elama 800 euroga. Ja kui isegi nii väikesed tööjõukulud on ettevõttele konkurentsis püsimiseks liiga suured, siis millist tulevikku võib üldse näha oskustööd nõudva tööstuse arendamiseks. Üha rohkem saab ilmsiks, et selline areng ei pruugi enam olla jätkusuutlik.
Kas tööjõumahuka tootmise säilitamine on piisavalt tähtis eesmärk, et selle nimel suurendada inimeste hulka, kes on nõus ära elama 800 euroga?
Baltika ja Sangar ongi võtnud seisukoha, et keskenduvad toodete arendamisele, müügile ning brändi väärtuse kasvule. Tootmine aga viiakse üle odavamatesse paikadesse. Nii järgib Eesti sama arengut, mida Skandinaavia varem: ühesõnaga, oleme astumas rikaste klubisse, mille liikmeil on kapitali, et minna odavamatesse riikidesse ja teenida kasum sealt. Teatud mõttes oleme muutunud ekspluateeritavatest ekspluateerijateks. Eetiline või mitte, oluline on see, kuhu liigub kasum, millesse see investeeritakse.