Aeg kaob, rifid jäävad...

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Zakk Sabbath Rock Cafes.
Zakk Sabbath Rock Cafes. Foto: Marko Kiivikas

Täna möödub päevapealt pool sajandit ansambli Black Sabbath omanimelise debüütalbumi ilmumisest. See oli väike samm ansambli jaoks, ent tohutu hüpe inimkonnale. Sest tinglikult ja sümboolselt võib seda sündmust pidada metal-muusika sünniks. Ning 13. veebruar oleks seega justkui žanri mitteametlik hällipäev.

Tallinn tähistas seda esmaspäeval (ehk ettenähtust napid kolm õhtut varem) Rock Cafés toimunud kontserdiga, kus oma «In Honor and Celebration: 50 Years ’O Doom» tuuri raames astus üles Zakk Wylde’i juhitud Black Sabbathi tribute-bänd Zakk Sabbath.

Black Sabbath pole teatavasti seni Eestisse esinema jõudnud. Ning ilmselt ei jõuagi. Sest aeg on teinud kaheksandasse elukümnendisse jõudnud originaalkoosseisu muusikutega oma töö; bändi (seni) viimase tuuri «The End» (2016–2017) nimes sõnaselgel moel sisalduvat kuulutust ei tule tema sentimentaalsuses ja kategoorilisuses võtta mitte traadidiivade järjekordse (ning loodetavasti mööduva) kapriisi või devalveerumatult lollikindla turundustriki, vaid bioloogilise paratamatusena. Liha on nõder. Aga rifid jäävad. Neid ei riku – kui laenata kujundit ühest Ott Arderi sõnadele kirjutatud Ruja omaaegsest traadišlaagrist – ei rotid ega rooste.

Tagasi üles