Annika Laats: kõik erinevad, kõik sarnased

Annika Laats Foto: Liis Treimann

Sotsiaalministeeriumi kampaania «Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed» ei olnud mõeldud propageerima vähemusi ja sättumusi, vaid inimlikkust, kirjutab EELK Risti koguduse õpetaja ja SA Tallinna Lastehaigla hingehoidja Annika Laats.

Kui kaks inimest esimest korda kokku juhtuvad, jõuavad nad juttu ajades varem või hiljem millenigi, mis neid ühendab. Ja oh rõõmu, kui selgub, et mõlemad on kirglikud kalamehed või on aastaid tagasi koos Lustiveres koolis käinud. Ka teises maailma otsas võib sattuda jutustama inimesega, kellel on sama vana poeg, kes käib samuti judotrennis või kelle tütrel on ka toiduallergia. Lennujaamas hilinevat lendu oodates võib selguda, et fännate naaberpingil istujaga sama jalgpallimeeskonda, armastate mõlemad Bachi või Pink Floydi ning peate veidraks, et mõned inimesed põlgavad pitsat, kuhu on lisatud ananassi. Isegi põgusal kokkupuutel teeb ühisosa leidmine meele rõõmsaks.

Aga enamasti me inimestega jutustama ei kipu. Üksteist altkulmu põrnitsedes märkame pigem eristavat. On loomulik, et teistsugune tekitab võõristust. Nõnda on see ka loomariigis. Loomariik on küll mitmekesine, aga liigisiseselt ei ole mitmekesisus hinnas. Teistsugune ehk normist kõrvale kalduv on silmatorkavalt kahtlane. Valgete vareste ja mustade lammaste olukord pole kiita, nagu ka inetute pardipoegade oma.