Mart Soidro kolumn: vesine värk

Literaat Mart Soidro. Foto: Erakogu

Olen veel suhteliselt noor inimene ega mäleta aegu, mil laevad olid puust ja mehed rauast. Küll aga eelmise sajandi 80ndaid, kus tõelised Eesti mehed pidid osalema Tartu maratonil ja vaatame linnahallis ära «Savoy balli». Vähe sellest! Kas just seljas, aga vähemasti kodus nagis pidi neil rippuma moekas nahkpintsak! Paraku hõrenevad nende meeste read, kel kõik need kolm tingimust täidetud olid. Nad ei saanud raudse eesriide tõttu osaleda Hawaii Ironmanil, küll aga mängida kodus pere keskel radiaatoriga lõõtspilli.

Ärgem laskem tujul langeda! Oleme küll maadlusrahvas, õigemini ongi meie elu üks suur maadlemine ühiskonnas veel esinevate probleemidega, aga ilmataadi vastu me ei saa. Muidugi teeb tigedaks, et taat on sel talvel teinud suusasõprade selja prügiseks juba kolm korda: ära jäävad nii kahevõistluse MK-etapp, laskesuusatamise Euroopa meistrivõistlused kui ka Tartu maraton. Ilm on hukas – selles küsimuses tuleb nõustuda EKRE seltsimeestega.

Taliharjapäevast (14. jaanuar) on möödas vaid kuu, aga ma ei üllatuks, kui mu maja ees olevas metsatukas tuleks varsti vastu traktorist, toored tikrid ühes, ja teataks, et kevad on käes.