Tehaseõnnetusest sündinud muusikažanr

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Black Sabbath
Black Sabbath Foto: promo

1970. aasta 13. veebruaril – ehk peaaegu päevapealt 50 aastat tagasi – ilmus Birgminghamist pärit ansambli Black Sabbath omanimeline debüütalbum. See oli väike samm ansambli jaoks, ent tohutu hüpe inimkonnale. Sest tinglikult võib nimetatud sündmust pidada metal-muusika ning seda saatva subkultuuri sünniks.

Black Sabbathi esik­albumi ajastus näib sümboolne koguni kahes mõttes: see tuli välja äsja­alanud kümnendi esimestel nädalatel ning pealegi 13. kuupäeval, mis langes reedesele päevale. 60ndad, mida on siinmail hakatud tagantjärele nimetama «kuldseteks», olid just läbi saanud, kolm aastat varem vaba maailma noorsugu tabanud «armastuse suvi», mis kulmineerus 1969. aastal Woodstocki festivaliga, oli jätnud üksnes vaimse pohmaka; muusikamaailm – ning iseäranis pealekasvav põlvkond – vajas värsket helikeelt, ootas uusi biitleid ja rollinguid.

Ehkki samal ajal kerkis esile terve plejaad uusi, huvitavaid ning rock-muusika edasises arengus suurt rolli mänginud ansambleid (nt Pink Floyd, Led Zeppelin, Jethro Tull, Yes, King Crimson, Deep Purple, The Stooges), on Black Sabbath, olles samal ajal ise ilmselgelt Zeppelinist mõjutatud, neist ilmselt kõige mõjukam. Sabbathi debüüt ning sellele 1970. aastate esimesel poolel järgnenud neli albumit lõid täiesti uue žanri, muutsid raskemas kitarrimuusikas peaaegu kõiki mängureegleid ning jagasid ajaloo ajaks enne ja pärast neid.

Sabbathi esikalbum saavutas menu kiiresti ning kõigi asjaosaliste, iseäranis bändimeestejaoks natuke ootamatul – ja isegi seletamatul – moel. Sest tolle ajastu kontekstis oli tegu vägagi avangardse ja ennekuulmatult käredakõlalise muusikaga, mille teekonda Birminghami töölislinnaku vaimselt, füüsiliselt ja majanduslikult rõhuvast keskkonnast suurde maailma ei libestanud ei promo raadios ja televisioonis ega kiitusest pakatavad arvustused ja artiklid trükimeedias.

Kõigile Sabbathi esimestele albumitele osaks saanud avalik retseptsioon Inglismaa ja USA muusikaajakirjanduse prestiižsemates väljaannetes tõestab (ja seda muidugi tagantjärele tarkuse toel), et tollane muusikakriitika diskursus oli bändi loominguga suhestumiseks lootusetult ajast maas. Sabbathi albumitele tehtud etteheited, mida oli palju, puudutasid nii esteetilisi, moraalseid, mängutehnilisi kui ka produktsioonialaseid küsimusi. Geniaalsust peeti kogemata küündimatuseks.

See põlvkond kuulajaid, kellele see muusika eelkõige mõeldud oli, leidis albumi üles üllatavalt kiiresti. «Black Sabbath» läks mõne nädalaga briti tabeli esikümnesse ning jõudis sama aasta suvel USAs ilmudes Bill­boardi tabelis 23. kohale (kusjuures bänd polnud selleks ajaks andnud Ameerika mandril ühtegi kontserti). 1969. aasta septembris ilmunud Sabbathi teine album – «Paranoid» – tuiskas briti tabelis otse esikohale; singel plaadi nimilooga jõudis vastavas tabelis 4. reale.

Samas peab tunnistama, et Sabbathi debüüt sattus kohe suhteliselt laiale ja siledale teele, mille olid The Who, Jimi Hendrix Experience, Steppenwolf,­ Iron Butterfly ning iseäranis Led Zeppelin, kui nimetada vaid viit, oma laia sahaga eelnevatel aastatel tundmatu horisondi suunas puhtaks lükanud. Sab­bath tuli laiema avalikkuse ette justkui lendstardist ning viis oma saundi, imago ja teemavalikuga tollase rock-muusika kohe täiesti uude kõlalisse ja kultuurilisse staadiumi, mida on hakatud (samuti paljuski tagantjärele) nimetama metal’iks.

Tagasi üles