Võitlus Ameerika hinge eest

Smithoniani muuseum, poeet Walt Whitman nimetas seda «kõige nooblimaks hooneks Washingtonis». Ehitatud 1829-1865 patendiameti jaoks, mitmete arhitektide looming, nende hulgas Robert Mills. Foto: Wikipedia

Kui mullune Tallinna arhitektuuribienaal, mis seadis eesmärgiks kõnelda ilust ehituskunstis, midagi tõestada suutis, siis seda, et sel teemal on väga keeruline rääkida.

Esiteks on ilu nägemine väga subjektiivne.

Teiseks, defineerida arhitektide tööd vaid esteetiliselt pilku paitava loomisena oleks naeruväärselt lühinägelik. Keeruline (moe)sõna funktsionaalsus – inimeste eluruumi midagi olulist juurde andvate, elu paremaks muutvate majade kavandamine – oleks pigem sõna, mida kasutada. Ehkki ühe sõnaga arhitektuuri sisu seletada on muidugi ilmvõimatu.

Seega, öelda, et see maja on ilus ja see mitte, ainuüksi välisilme järgi, on pigem võhiklik suhtumine ehituskunsti.

Parim kinnitus: nüüd, tagantjärele, peetakse vägagi ilusaks ka mõnd täiesti brutaalset (see on hetkel maailma arhitektuurihuviliste üks lemmiksõnu) hoonet, mis rajatud kas Kolmandat Reichi või NSV Liidu üliriiklust ülistavas võtmes.

Silme ette tuleb millegipärast kohe Itaalia Mussolini ajastu üks tipphooneid, Milano pearaudteejaam, mille kohta ei saa mingil juhul ju öelda, et vaatamata üliriiki (inimest) ülistavale stiilile – rongide juurde siirdutakse mööda suuri treppe kui altari ette – oleks tegemist inetu hoonega. Või mõelgem Tallinna linnahallile, mis arhitektuurselt ju huvitav, aga selge, et kui nii suurel hoonel lihtsalt surra lastakse, siis muutub see muidugi koletuslikuks tondilossiks.

Kuid nii Milano raudteejaam kui ka linnahall on selgelt näited autoritaarsete režiimide ilu nägemusest. See peabki olema pompoosselt massiivne.