Juhtkiri: ära möödu must lähedalt
24. märts 2020, 00:00
Me pole sellest veel piisavalt rääkinud, sest me ei käitu veel kõik vastavalt. Tuleb hoida ohutut distantsi. Kuigi soovitused erinevad, nimetatakse ohutuks vahemaaks kõige sagedamini kaht meetrit. Loogika selle kindlaksmääramisel lähtub viiruse võimest pärast inimeselt eritumist õhus püsida. See omakorda tähendab, et tuulise ilmaga või muudes oludes, kus õhk liigub, tuleb olla eriti ettevaatlik.
Oleks hea, kui suudaksime käituda niimoodi ilma, et riik käsiks. Enamik saab sellega hakkama, ent kõigi võimalused säilitada praegustes oludes liikumisvabadus panevad ohtu need, kellele pole sõnum veel kohale jõudnud. Neid võib näha mänguväljakutel, parkides, poodides – igal pool, kus liikumine on küll seadusega lubatud, aga kus seda tuleks teha äärmise ettevaatlikkusega või üldse mitte. On oht, et kui kriitiline hulk inimesi ei muuda oma käitumist, oleme kõik sunnitud kohustuslikus korras kodus istuma.
Kus ohutut distantsi hoida pole võimalik, sinna ei tohikski minna. Rabamatk tuleb ära jätta, sest nagu perearst Karmen Joller märkis, pole neil radadel võimalik üksteisest sama hästi kui kallistamata mööduda. Mänguväljakutele pole mõistlik minna ka siis, kui need on inimtühjad, sest viirus võib püsida pindadel üksjagu aega pärast inimese kehast lahkumist.
Kui patsientide arv liiga suureks paisub, ei ole ka tavaolukorras ülekoormatud Eesti meditsiinisüsteem enam võimeline pakkuma ravi piisavas mahus ja kvaliteedis.
Kes peavad neid juhiseid liialduseks, peaksid vaatama mõnda lugematutest Itaalias filmitud kahetsusvideotest, kus inimesed paluvad oma kümne päeva tagusel minal palju hoolsam olla, sest see vaid pisut noorem mina ei adu veel peagi aset leidva tõsidust. Oleks vaja võimalikult palju inimesi võimalikult kiiresti eitusfaasist välja saada, loodetavasti on siin abiks Postimehe teadustoimetaja Kaur Marani põhjalik analüüs tänases lehes. «Sotsiaalse eemaldumise» kõrval on kriisi olulisim sõnapaar «kõvera lamestamine». Kaur Marani analüüsi veebis vaadates on võimalik ise järele proovida, milline on mõju tervishoiusüsteemile juhul, kui haigestumised leiavad aset suurema puhanguna, ning milline siis, kui sotsiaalse eemaldumise tulemusena kulgeb puhang aeglaselt.
Loogika on väga lihtne: mida rohkem on meditsiinitöötajaid patsiendi kohta, seda parem on ravi. Kui patsientide arv liiga suureks paisub, ei ole ka tavaolukorras ülekoormatud Eesti meditsiinisüsteem enam võimeline pakkuma ravi piisavas mahus ja kvaliteedis.
Meditsiinitöötajaid tuleb tänada juba praegu, ent ilmselt teeme seda veel aastakümneid. Sama kehtib politseinike ja kõigi teiste avaliku võimu ülesannete täitjate kohta. Kampaania «Kiida teenindajat!» toimus küll mõni kuu tagasi ära, aga kes toona veel eestlaslikust häbelikkusest üle ei saanud, sellel on nüüd viimane aeg öelda aitäh iga päev väga suure hulga inimestega ohtlikult lähedases kontaktis olevatele igapäevaelu kangelastele.
On hea, et poodidesse ja näiteks taksodesse on hakatud paigaldama vaheklaase. Kiita tuleb ka vastutustundlikke kaupmehi, näiteks selle eest, et igati ajakohase nimega «Hullude päevade» kampaanias pakutakse soodustusi vaid e-poes ostlejatele.
Me peame kohanema kiiresti, iga füüsiline ja juriidiline isik eraldi, sest vastasel juhul ootab meid käsu korras seesugune liikumisvabaduse piiramine, mis asustustiheduselt Euroopa tagumises otsas olevas riigis võiks olla välditav.