Aimar Altosaar: inimlik sõltuvus

Meie Eesti toimetaja Aimar Altosaar. FOTO: Eero Vabamägi Foto: Eero Vabamägi

• Moodne aeg on nõrgendanud inimestevahelisi suhteid
• Inimese ja perede heaoluks on vajalik kogukondlik tugi
• Praegu on õige aeg virtuaalselt üles otsida vanad sõbrad

Moodsas ühiskonnas kadunud kogukondlikkus oli enne koroonakriisi mõnel pool jälle jututeemaks, kuid ei ole jõudnud märkimisväärselt taastuda. Aastasadadega sissekasvanud harjumusest loota vaid iseendale kiiresti lahti ei saa. Nõukogude aja viletsus hoidis kaua elus küll sidemeid sugulastega maal, kuid nüüd on needki nõrgenenud.

Näeme nüüd, et riik või isegi kogu maailm võib sattuda eriolukorda, kus elu reguleerivad hoopis uued reeglid ning suhtlemine on äärmiselt piiratud. Vahest aitab see kaasa mõistmisele, kui väga me õigupoolest üksteise lähedusest ja suhtlemisest sõltume, olgu tööasjus või isiklikult – aga õigupoolest ühteaegu nii seda kui ka teist.

Sotsiaalpsühholoogilised uuringud on tõestanud, et kogukond avaldab indiviidide ja perede tervisele ning elukvaliteedile kõige tugevamat mõju, hoides suhteid ja turvatunnet. Kogukonna materiaalne ja/või moraalne abi võib tuua mis tahes põhjusel hätta sattunud inimese või pere välja heitumuse ja sotsiaalse isolatsiooni kogemustest. Kuna inimese heaolu on kompleksne, tuleb siin näha seost kogukonna kui terviku toimimisega.

Kui inimese elus on head ajad, tunduvad päevad päikeselised ning seltsilistest pole puudust. Õnnelikud on need, kellel selliseid päev on palju, kuid ühel hetkel võib kas tervis, partner, lähedane sõber või majanduslik konjunktuur alt vedada ning siis võib elu näidata süngemat poolt.

PÄEVA KOMM

Olukord, kus suhtlemine on äärmiselt piiratud, aitab vahest kaasa mõistmisele, kui väga me õigupoolest üksteise lähedusest ja suhtlemisest sõltume.

Kui me ei saa üksteisega füüsiliselt kokku, siis tänapäevane sidevahendite rohkus võib meid hoida koos vaimselt ja emotsionaalselt, kuigi puudub näost näkku suhtluse element, mille tähtsust mõistame alles nüüd. Mõnes mõttes on võimalused võrdsustunud: üksikud ja pered, vanad ja noored on olukorras, kus nutiseade pole lihtsalt tööriist või meelelahutaja, vaid vältimatu suhtlusvahend. Lähedus ja mõistmine on esmavajadused ning inimestel on siiski imeline võime neid rahuldada ka siis, kui ei olda ühes ruumis koos.

Praegune aeg võib olla ainulaadne võimalus suhelda (taas) ka nendega, keda pole ammu mahti olnud kõnetada, ning tugevdada sidemeid inimestega, kellest võiks kujuneda kogukond. Olles sunnitult üksildasemad, võime mõelda suuremalt, et mitte jätta üksi kedagi, kes võivad meid vajada.